Nõrgema õigus

Mis mõte on võistlusel või konkursil, kus tulemus on ette teada? - Ega olegi.

Võistlusi ja konkursse sellepärast just korraldataksegi, et selgitada välja parim, tugevaim, kiireim vm. Osalejad on samades kategooriates, sarnaste eeldustega, kvalifitseeritud samal tasemel. Neile antakse võrdsed tingimused ning sõltub ainult neist endist, kes lõpuks parimaks osutub.

Mida sarnasemad on eeldused, seda raskem on ennustada tulemust. Ja ainult aus võistlus näitab, kes tegelikult on parim.

Ometi on võimalik korraldada võistlusi või konkursse ka ebavõrdsete eeldustega osalejate vahel.

Selleks kasutatakse händikäppi (inglise keeles handicap), mille puhul kehvemate eeldustega osalejale antakse paremad tingimused. Mõte muidugi selles, et teha võistlus huvitavamaks, pakkuda ka nõrgemale võiduvõimalusi, laiendada osalejate hulka jne. Aga mis peamine: eesmärgiks pole mitte võit kui selline, vaid oma händikäpi parandamine - oma eeliste vähendamine.

Alguse sai see hobuste võiduajamistel, kus sai tavaks kergemakaalulistele osalejatele lisada kaalu võrdsustamiseks tinast lisaraskusi. Põhjalikult on see händikäppide süsteem välja arendatud aga näiteks golfi reeglistikus, kus võistlus suuresti seisnebki oma händikäpi vähendamise nimel. Aga ka polos, males, piljardis, purjetamises jpm muudel spordialadel.

Eestikeelne vaste sellele oleks "ede" või "edemus": mida nõrgem sa oled, seda rohkem aega või ruumi sulle ette antakse.

See on üks osa fair play ehk ausa mängu põhimõttest.

Aga, laiemas mõttes, on see ka üks osa Lääne tsivilisatsiooni põhimõtetest.

Nõrgemaid aidatakse. Neile antakse paremad tingimused, neid toetatakse ja soodustatakse, neile luuakse eesõigusi ja privileege jne.

Tegelikult on sotsiaalabi, tasuta söök ja peavari, varjupaigad, annetused, heategevus jpm juba aastatuhandeid olnud peaaegu kõigis kultuurides loomulikud. Olgu siis taustaks kristlus, islam või budism, vahet pole. Halastus ja kaastunne on kõigile inimestele omane, igal pool.

Ja sugugi mitte ainult vaestele, orjadele, orbudele, heidikutele või asotsiaalidele, vaid ka lastele, naistele, noortele, haigetele, eakatele, erivajadustega inimestele, vähemusgruppidele jne.

Me võime seda händikäpi või edemuse andmise põhimõtet näha kõikjal.

Poliitikas, näiteks parlamentarismis, antakse opositsioonis olevale vähemusele täiendavaid võimalusi.

Või regionaalpoliitikas, kus äärealasid eelisarendatakse.

Toetuste süsteemid mitmesugustele vähemusgruppidele jne.

Händikäp on loomulik osa kultuurist, mis näitab ühiskonna küpsust.

Selle vastand on "tugevama õigus", mis viitab barbaarsusele.