Pealkirja polnud sellele loole raske leida – vahetad ära viimase sõna eelmise Eesti Ekspressi arvamusloo tiitlis (Peeter Koppel „Õnne valemit otsides ära unusta majanduskasvu!“, EE 8.8.2018) ja ongi olemas. Sisu polnud ka raske leiutada – vaatad otsa esitatud väidetele, ohkad ja pakud välja „alternatiivsed“. Järgnev on lühike kommentaar ühele majanduskasvu ülistavale ja jaotusküsimust naeruvääristavale arvamusavaldusele konkreetselt ja sedalaadi mõtteviisile üldiselt.

Tihtipeale väidetakse, et kui rikkad lähevad rikkamaks, siis lähevad ka vaesed rikkamaks ega tohiks seetõttu nuriseda – elu läheb ju kõigil paremaks! Kui nii on, võib siiski probleemiks osutuda sissetulekuvahede suuremaks kärisemine, nagu eelkõige USAs ja Suurbritannias on kriisile eelnenud aastakümnetel juhtunud. Rikastes riikides on vaesus suures osas suhteline ja mitte absoluutne, mistõttu mängib inimese positsioon oma referentsgrupi suhtes õnne leidmisel suuremat rolli kui rikkuse tase. Ka Tammsaare uskus, et „inimese rahuldamatus ei olene sellest, mis tal on või mis tal puudub, vaid mis teised naudivad ja millest tema ilma jääb“ („Elu läheb paremaks“, 1922). Selle valguses peaks loo pealkiri olema „Õnne valemit ära küsi majandusanalüütikult!“.

Kas aga kõikjal ja alati on nii, et mida suurem pidu käib laua peal, seda rohkem pudeneb laua alla? USA kui „kõikide võimaluste maa“ näitel pole nii juba ammu olnud – elanikkonna vaesema poole reaalsissetulekud ei ole kasvanud 1970ndatest alates, samas kui 1978–2015 suurenes jõukama 10 protsendi brutotulu 115 protsenti, tipp-ühe protsendi tulu 200 protsenti, rikkaima 0,1 protsendi tulu 320 protsenti jne. Ja neil polnud mõtteski seda ülevoolavat jõukust kaaskodanike eest varjata. Lisaks inimlikule kadedusele, mis õnnelikuks ei tee, võib tulemuseks olla ühiskonna polariseerumine koos oma soovimatute tagajärgedega. Konservatiividelegi sobiv võrdsete võimaluste narratiiv ei tarvitse realiseeruda ilma turul teenitava tulu olulise korrigeerimiseta riigi poolt. Viimane polnud enne kriisi oluline teema.

Pole kahtlust, et „kasumi motivatsioon on tekitanud innovatsiooni ning hulga väga mõnusaid tooteid“ ja võib ka öelda, et „maksustatava väärtuse loob ettevõtlus“, kasutades selleks küll väärtuslikke riigi toel loodud sisendeid. Kiuslikult võib aga küsida, kas kõigi finantssektori töötajate „loodud väärtus“ viimasel paarikümnel aastal on olnud ikka positiivne? Kui pankur teenib hästi ja kui me usume, et turuteenistus peegeldab adekvaatselt loodud väärtust, siis jah. Ja see väärtus on ilmselt kordades kõrgem kui õpetajal või professoril.

Riigikontroll on aga kokku arvutanud, et finantskriisi tagajärjel hävis ainuüksi USAs väärtust 22 triljoni dollari jagu! Ja see summa ei sisalda „õnne“ kahanemist katkenud karjääride ja kaotatud kodude tõttu. Süveneva ebavõrdsuse, finantssektori dereguleerimise ja inimlikust ahnusest ajendatud innovaatilise finants­alkeemia hävitavat kokteili oleks ehk lahjendanud veidi progresseeruvam maksusüsteem, aga valitsev neoliberaalne narratiiv seda ei lubanud. Nii et nende materiaalsete stiimulitega on nii ja naa.

Kas aga kõikjal ja alati on nii, et mida suurem pidu käib laua peal, seda rohkem pudeneb laua alla?

Olgu peale, ümberjagamine on tundlik teema ja „domineeriv ebavõrdsusnarratiiv“ häirib siinmail paljusid ettevõtlikke inimesi. Siiski nakatusid sellest peagi pärast suure kriisi puhkemist kõik nimekad rahvusvahelised majanduspoliitilised institutsioonid. Kes oleks võinud varem arvata, et lisaks OECD-le seab oma agenda etteotsa jaotusküsimuse (­inclusive growth) ka Rahvusvaheline Valuutafond. Tulujaotus on ju iga riigi sisepoliitilise võitluse põhiküsimusi ja seetõttu oleks sellesse väljastpoolt sekkumine kohatu suveräänsuse riive.

Globaalsele kriisile põhjusi ja lahendusi otsides aga selgus, et rikaste saamine rikkamaks ja vaeste jäämine suhteliselt vaesemaks ei olegi pelgalt maitse asi, vaid üks finantskriisi algpõhjusi. Selleks, et elanikkonna vaesem pool suudaks hoida oma elujärje keskklassiga mingisuguseski proportsioonis, pidi ta suurendama laenukoormust (eat credit), kuna tema reaalpalga kasv oli ammu stagneerunud. Pangad seda ka lahkelt võimaldasid, teadaolevate tagajärgedega, ja institutsioonides saadi kiiresti aru, et ainult majanduskasvule rõhumine selle viljade ebaühtlast jaotust ignoreerides võib anda tagasilöögi nii kasvule kui sotsiaalsele stabiilsusele. Nii pannaksegi nüüd riikidele südamele, et SKT kasvust üksi ei piisa – see peab olema ka kaasav.

Üpriski asjakohased on küsimused, kas võrdsus on olulisem kui kasv ja kas võrdsuse nimel võiks kasvu ohverdada. Esimene on siiski liiga mustvalge, Gini indeksi äärmuslike väärtuste 0 (kõigil on sama palju) ja 1 (ühel on kõik ja teistel mitte midagi) vahele jääb lai valik elukorraldusi Islandist Lõuna-Aafrika Vabariigini. Teise küsimuse puhul aga sõltub paljugi riigi rikkuse suhtelisest tasemest. Loomulikult on Eestile kasv olulisem kui Soomele, kuna keskmise sissetuleku tasemel on rikkas riigis inimese kõik „objektiivsed“ materiaalsed vajadused rahuldatud ja keskenduda võikski eelkõige jaotusküsimusele. Oi-oi, see väide on väga naiivne, sest oluline osa loomingulisest potentsiaalist erasektoris on tänapäeval suunatud uute ja seni teadvustamata vajaduste tekitamisele, nii et kunagi ei saa küllalt.

Ebamugav tõsiasi on aga see, et ebavõrdsus kipub korreleeruma väga paljude kõhedust tekitavate nähtustega meie elus, muu hulgas valimisaktiivsuse vähenemine ja paremäärmuslikud valikud. Brexiti poolt hääletasid eelkõige need Ühendkuningriigi piirkonnad, kus varanduslik ebavõrdsus on keskmisest suurem. USAs on valijaskonna eelistused üldiselt stabiilsed, kuid just ebavõrdsema tulujaotusega osariikides õnnestus Trumpil kasvatada oma partei toetust eelmiste valimistega võrreldes sedavõrd, et nüüd naudib stabiilset ebastabiilsust kogu planeet.

Tagatipuks väidab Maailmapank, et ebavõrdsusel on äärmiselt tugev põhjuslik seos vägivallaga – ebavõrdsus seletab ära poole mõrvade sageduse erinevusest nii maailma riikide kui USA osariikide vahel ja teeb seda paremini kui ükski teine näitaja. Kusjuures äärmusliku vägivalla taga on enamasti väheosaliste võimetus saavutada ühiskondlikku respekti ja toita väärikalt oma peret. Seetõttu võib iga juhuslik, üleolevana tunduv pilk mõjuda alandusena ning jõuline sekkumine aitab auküsimuse kahe mehe vahel kohapeal ära klaarida. Tapjatest on USAs 90 protsenti mehed ja enamasti tapetakse omasoolisi, kellega ressursside, staatuse ja partnerite pärast konkureeritakse.

Majanduskasvu, tulujaotuse ja õnne vahelised seosed on käänulised, kuid Põhjamaade näitel on selge, et meist ühtlasem tulujaotus ei väära majanduskasvu ega tee inimesi õnnetuks. Samas ei saa täielikult välistada, et oleme teistest lootusetult erinevad inimloomad ja õigus oli kadunud Kalev Keskülal, kes siinsamas kunagi kurbusega tõdes, et eestlased lihtsalt armastavad ebavõrdsust. Õnne edetabeleid vaadates tundub see olevat üks õnnetu armastus.