Pagulased muutuvad väliseestlasteks
Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu kavatseb korraldada
järjekordse ESTO 2009. aastal Saksamaal Münsteris.
Ajal, kui taas käivad diskussioonid kohalike koloniaalvenelaste
kodustamise ümber, on kodueestlaste pilgu alt täiesti väljas
ikka veel toimiv eesti pagulaskond. Pagulasi pole tegelikult suudetudki koduse
Eesti eluga ühendada, kuigi erandeid ju on.
1988. aasta
kevadest saadik on meeles, et Loomingu ja Kirjanike Liidu ust hakkasid Harju
tänaval üles leidma eesti pagulaskirjanikud. Mõne aasta
vältel jõudsin tuttavaks saada ja sõbruneda vist
kõigiga, kes Eestisse söandasid tollal tulla. Mõni, nagu
Kangro, jäi lõpuni vaid telefoni- ja kirjasõbraks, aga
Kangro oli mullegi saatnud raamatuid juba 1970ndail.
Ei ole minu asi
kommenteerida, kas ESTOsid tasub enam korraldada, sest EV olukord on ju
täiesti teistsugune kui 1980. aastate lõpus. ESTOdest ma osa
pole võtnud. Aga mõelda tasuks sellele, et ESTOd, METROOd ja muud
ettevõtmised on kogu aeg olnud sellest ühiskondlikust valdkonnast,
mida nimetatakse kodanikuühiskonnaks ja kolmandaks sektoriks. Pagulus ei
olnud lihtsalt terrori eest põgenemine, vaid algusest peale
iseäralik Gründertum vähemalt kultuuri vallas: ühingud,
seltsid, laulukoorid, kirjastused, ajakirjandusväljaanded jne. Midagi
seesugust kordus ju ka kodu-Eestis 1990ndate algul.
Kogu seda
pagulaskultuuri pole lihtne kokku sobitada kodu-Eestiga ühtsesse kultuuri-
või kirjanduslukku, olen seesugustest katsetest lugenud. Ja see, et ESTO
pole uutele aegadele vastavalt ikka veel päris hingusele minemas, et
laulupeod Eestis neid ei asenda (katset ju tehti), on ka üks
iseäralik märk. Pool sajandit omakultuuri ja ühiskondlikku
suhtlust loob kestva maailma, mida meie siinse postsovetliku ilmaga liita pole
kerge.
Kõigele lisaks – mul läks mitu aastat, et
aru saada pagulasseltskondade omavahelistest pingetest. 1980ndate lõpul
olin täesti võimeline kellelegi pagulasele teatama, et näe,
hommikul käis just see või teine Loomingust läbi, kuigi ma
pidanuks oma suu kinni pidama, sest tegu oli tolle hiljem sisenenu
ideoloogilise vastasega. See keeruline sisemine suhtlusvõrgustik aga
tõendab kummalisel kombel ühtlasi pagulaskultuuri ja
-ühiskonna teatavat terviklikkust. Ning kodu-Eestiga seonduvalt –
kaht tervikut ongi raske ühendada.
Me pidime
okupatsiooniaastail ju läbi tegema veel ühe keerulise mugandumise,
millest on olnud vähem juttu – 1950. aastate lõpp, kui Siberi
ja Kirovi oblasti pärapõrgutest hakkas naasma meie paljukannatanud
rahvuskaaslasi. Kas neid võeti kodus rõõmu ja vaimustusega
vastu? Kaugel sellest! Mina mäletan, kuidas küüditatuid ja
represseerituid võõrastati ning kuidas nendega ettevaatlikult
suheldi. Ei, mitte mingi nõukogudevaenuliku nakkushirmu tõttu,
vaid oma naha hoidmise sihiga. Paguluse ja Siberi vahele jäid ikka need
kõige keskmisemad, “kes koju tulevad”.
Ei tea,
mis võiks ESTOsid ja üleüldse pagulasi veel ühendada.
Need, kes on jäänud, koju vist enam ei tule. Noored assimileeruvad
jne. Aga, nagu ma mõnikord tunnen oma paari Jakuutia-aegset
sõjaväesõpra kohates – meil on asju, kellaaeg kaasa
arvatud, kus meil pole vaja midagi seletada ega arutada – me
mäletame seda kõike. Ning mis on paar kroonuaastat poole sajandi
pikkuse iseolemise kõrval?
Ja veel – mõnda
aegagi võõrsil viibinu kogeb vahel tavalise kodueestlase jaoks
enneolematut tunnet – rõõmu rahvuskaaslase üle, oma
keele kõnelemise mõnu, hing
elist sarnasust. Need kõik on täiesti olemas asjad.
Kuni
pagulased seal jaksavad, kuni neil on veel aktiivsust – tulgu ESTO-le
kokku! Nad ei tule enam koju tagasi, aga nad on seal kuskil eestlastena ikka
olemas. Mida muud suudamegi soovida? Sõnake ESTO kirjeldab mulle muu
hulgas ka johannes-aaviklikku igatsust järgsilbi “o”
järele, mida tänapäeva eesti keeles asendab “u”, aga
mis on säilinud soome keeles ja Lõuna-Eesti murretes.