Põrgu ja paradiis
Uku Masing on kunagi ütelnud, et kui üldse uskuda maailma kolmekihilist ehitust, siis meie elame kahtlemata põrgus.
See tuleb mulle ikka meelde, kui mõni räägib Taimaast kui "paradiisist", mistahes mõttes. Eks ta ole. Võib ka nii, muidugi. Et iga järgmine tasand on eelmise suhtes juba paradiis. Miks mitte. Ega see, kes põrgus parajasti juhtub olema, seda ju ise ei pruugi teada, ning maa peale jõudnuna võib talle juba tunduda, et ongi paradiisi jõudnud. Eks ta ole.
Näen seda siin Taimaal iga päev, kui välja lähen. Ikka liigub neid, kes on silmnähtavalt esimest korda siia jõudnud. Naeratus ja imestamine ei kipu nende nägudelt kaduma. Kõik tundub järsku nii paradiislikult imeline, lihtne, õnnelik...
Paradiislik elu ongi normaalne elu
Kui siin aga natuke kauem aega elada, siis hakkad aru saama, et tegelikult see elu siin ongi normaalne elu. Siin liikuvatelele jaapanlastele, hiinlastele, korealastele, hindudele pole siin ju midagi eriti vapustavat. Pole siin ei erilist paradiisi, aga hea on sellegipoolest. Õigupoolest nagu igal pool mujalgi. Ega siis Tai pole ainuke koht maailmas, kus saab normaalselt elada. Aga need valged inimesed, kes siia tulevad, tagasi enam nagu ei kipu. Kes siia juba tulnud ja jäänud on, need jäävadki. Mõni ehk mõlgutab mõtteid, et läheks edasi Kambodžasse või Filipiinidele või Lõunamere saartele. Mõned lähevadki. Aga päris tagasi? Einoh. Kes see ikka põrgusse tagasi tahab minna, või nii...
Sellest on palju kirjutatud, et mis siis siinkandis nii erilist on. Noh, aastaringne soe kliima, muidugi. Palmid, rannad, meri. Odavad hinnad. Hea teenindus. Ilusad, rõõmsad ja sõbralikud inimesed. Jne.
Põrgu - see on hirm
Aga teistpidi, mis siis õigupoolest iseloomustab toda põrgut, kuhu tagasi minna ei taheta? Ma ei pea siinkohal mitte silmas ainult Eestit, vaid üldse läänemaailma. Noh, külm, kõle, üksildane, stress, kiirustamine, rabelemine... Aknalaudadele kuhjatakse troopilist taimestikku, akvaariumis peavad ujuma troopilised kalad - et midagigi "paradiislikku" silma all oleks...
Mõtlesin ja mõtlesin ning arvan, et midagi ka välja mõtlesin. Ja see oli üpriski üllatav, nimelt - selle asja üldnimetus tundub olevat hirm. Jah, sügav, eksistentsiaalne, kõikehalvav hirm. Võibolla olen ma ülekohtune ja see polegi nii sügav ja üldine. Ise ma seal elades sellest aru ei saanud. Aga siinpool olles hakkad nagu mõtlema. Hm. Jajah. Võibolla ongi nii.
Inimesed läänemaailmas ju kogu aeg kardavad midagi: surma, seksi, vaesust, vanadust jne. Siin aga võetakse kõiki neid asju loomulikena ja lihtsatena.
Üha rohkem hakkan märkama seda surmahirmu seal läänemaailmas. Kogu see tervise pärast pabistamine on ju ikka seesama. Kasvõi see, ega-see-kuidagi-kahjulik-ei-ole mõtlemine iga asja puhul. Kogu see HIV/AIDSi hüsteeria. Suitsetamise keelustamise kampaaniad. Hirm toiduvärvide, konservantide, soola, suhkru, kolesterooli, süsivesikute, rasvade ja ei tea veel mille ees. Ähvardav kliimasoojenemine ja osooniaugud ja viimnepäev. Need kõik on ju surmahirmu ilmingud.
Surmahirm
Lääne inimene kardab surma. See on tegelikult ju veidi imelik, sest ristiusu kohaselt peaks ju surm olema vaid eelmäng ülestõusmisele ja õndsakssaamisele. Olgu peale, ega seda kristluse-värki ju seal läänemaailmas enam keegi eriti tõsiselt ei võta. Aga miski kindlustunde peaks see ju kuidagi ikka andma, kasvõi kultuuritaustal.
Ometi on asjad just vastupidi. Budistid-taoistid-hinduistid võtavad surma palju kergemalt, ehkki nende kultuur ja uskumused ei luba sellest eriti midagi. Kristlastel aga on hirm. Kas võibolla just sellepärast, et tollest surnute ülestõusmisest on nii palju ja nii kaua juba jutlustatud?
Täiesti võimalik. Igatahes on hollywoodlike õudukate põhitegelaseks just ülestõusnud surnud. Noh, mis neist nii väga karta, eks ole. Tore ju, kui polegi päriselt ära surnud. India legendides näiteks suheldakse surnutega ja poolsurnutega ja surnust ülestõusnutega täiesti vabalt ja sundimatult. Aga lääne inimene ainult võbiseb.
Seksihirm
Teine hirmus asi lääne inimesele on muidugi seks. Jällegi, ristiusuga seotud, õigemini kirikuga. Sest ega enne püha Augustinust see veel nii hirmus ei olnudki. Alles too kirikuisa postuleeris, et see vana juudi legend Aadama ja Eeva patustamisest käis tegelikult seksi kohta. Heh. Igaüks võib Piibli lahti võtta ja vaadata: sealkohal pole seksist mitte sõnagi. Aga kirik hakkas seda niimoodi tõlgendama. Et näe, too oligi see pärispatt, jne. Ja et tolle pärast ongi kõik inimesed alati patused. Ja et seks on üldse üks väga patune värk.
Kohe nii patune, et seksiga seotud sõnad muutusid tabu- ja sõimusõnadeks, nagu hästi teada. Kõik need m...id ja v..ud, t...ad ja p...id, ni...mised ja nu...mised, litsid ja hoorad on kõigis läänemaailma kristliku taustaga kultuurides ühed hirmsamad ja jubedamad asjad ju. Isegi kurat ja põrgu pole nii hirmsad sõnad. Mis neis nii hirmsat ja jubedat on, ei saa budistid-taoistid-hinduistid sageli üldse aru. Miks India templites, kui giid püha Shiva lingamit näitab, lääne turistid imelikult itsitama hakkavad?
Isegi vihjed neile asjadele on läänemaailmas kasutusel vaid ülimalt halvustavalt, hüsteeriliselt või neurootiliselt: riistapikendaja, fallose sümbol, silikoon, porno, pede, pervo...
Ja need reklaamid ja filmid ja ajakirjad... Kogu aeg nagu millelegi vihjatakse, õrritatakse, erutatakse, lubatakse, soovitatakse, õpetatakse, aga kätte ei anta. Itsitamine, irvitamine, tänitamine sinna juurde. Põrgulik rahuldamatus paistab kõikjalt läbi. Abielu on seejuures üks eriti kole asi. Võta lahti ükskõik millise ajalehe naljanurk, ja sa saad teada, et abielust jubedamat asja pole üldse olemas.
Vaesusehirm
Kolmas asi on vaesus, mida kardetakse. Kõik peavad tööd rabama, karjääri tegema, edukad olema, tulevikku investeerima... Rikkus, heaolu, haljale oksale jõudmine on ülim eesmärk. Ja veel nii, et kõik seda näeksid ja tunnustaksid. Veel suurem maja, veel uuem auto, veel vingem vidin. Igaüks peab ise enda eest väljas olema. Kui sa ei löö, siis lüüakse sind. Konkurents on halastamatu. Sa kas tõused või vajud, rohkem võimalusi ei paista olevat. Ja kui hävid, siis lõplikult. Luuser. Prükkar. Seda tuleb kõige rohkem karta.
Taas midagi sellist, mille pärast Aasias hirmu ei tunta. Noh, tore muidugi, kui raha jätkub. Aga kui seda pole, saab ka elada. Perekond, sõbrad, tuttavad, kõik on ju toeks. Palju siis inimesel vaja.
Imelik jah, kui jälle tolle kristliku taustaga võrrelda. Jeesukene ju kiitis toda vaesust taevani. Et õndsad on vaesed jne. Et jagage kõik ära, nagunii tuleb kohe taevariik jne. Aga ei. Vaesus on lääne inimese jaoks peaaegu hullem kui põrgu.
Vanadushirm
Ning viimane asi, mis praegu meelde tuleb: vanadus. See on üks eriti hirmus asi. Noh, kogu see hästiarenenud sotsiaalne korraldus rikkamates lääneriikides peab seda leevendama muidugi. Et pensionifondid, vanurite hooldekodud, jne. Aga "penskar" on vähemalt Eestis ikkagi sõimusõna. Vanureid tuleb mõnitada, sest noored ruulivad. Jne.
Ja siis kõik need nooremaks tegemise määrded ja kreemid ja geelid ja värvid... Aeroobika, solaariumid, jõusaalid, kaalujälgimine, dieedid... Kõik selleks, et nooremana välja paista. Kõik selleks, et seda hirmuäratavat vanadust eemale ajada, kaugemale lükata, kuidagi aega tagasi pöörata... Heh.
Mida seal karta? Aasias on kombeks, et mida vanem inimene on, seda rohkem teda austatakse. Lapsed ja lapselapsed hoolitsevad vanemate ja vanavanemate eest. Hirmu ei ole.
Araablased ja jaapanlased ja hiinlased ja hindud käivad muidugi siin ka. Viimased teevad siin tihtipeale asjalikku ja edukalt äri. Aga valged inimesed läänemaailmast tulevad siia justkui miskit erilist paradiisi nautima.
Aga, noh, äkki ongi paradiis? Kui surma, seksi, vaesuse ja vanaduse pärast ei pea muretsema. Äkki ei peagi?
