Olen rääkinud Eesti poliitikast, presidentidest, ministritest, linnapeadest, avalikust arvamusest ja kõigest muust. Minu arvamusi on kirjutatud üles nii kuldsule kui tavalise pliiatsiga. Tähtis on öelda, et selliseid vestlusi on pidanud väga paljud eesti ajakirjanikud, poliitikud, ärimehed, ühiskonnategelased, arvamusliidrid, kes on olnud välisdiplomaatide allikateks.

Räägin sellest seepärast, et parajasti on käimas ülemaailmne diplomaatiline skandaal “Cablegate” (vt ka Andrei Hvostov: Wikileaksi terroristlik löök), kus kurikuulus lekitusportaal Wikileaks tõi avalikkuse ette USA diplomaatide kirjutatud raportid kohtumistest oma allikatega, nende avameelsetest seisukohtadest oma ja teiste riikide poliitikute ja asjade käigu kohta üldse. Eestit mainitakse 671 dokumendis.

Mind ei ole tabanud suurushullustus ja riiklikke saladusi ma ka paljastanud ei ole. Kuid see saladuste jõulumüük on häirekella helin kindlasti. Mul on selle lekke üle hea meel. Sest mind teeb ärevaks olukord, et üha rohkem avalikke asju aetakse suletud uste taga. Tabavalt sõnastas selle üks Eesti noorpoliitik, kes rääkis poliitikast kui “vorstitegemisest”, millesse siseringi mitte kuulujad ei peaks oma nina toppima. “Vorstitegijad” tõrjusid eemale isegi Riigikontrolli, mis soovis uurida kaitsekulutusi.

Diplomaatia tundub mulle mingi iidse, tardunud ja saurusliku suhtekorraldusena. Saladused, poosid, üleolek ja peenutsemine, sabakuued, tärgeldatud maniskid ja maani ulatuvad ordenilindid on pärit paarisaja aasta tagant. Kuid tänapäeva maailm on oma olemuselt täiesti vastupidine – avatud, konsensuslik, koostööaldis.

Mind need suure maailma memod väga ei huvita. Ma tahaks hoopis väga teada, mida mõtlevad meie oma poliitikud teineteisest tegelikult, ilma et seda varjutaks ameerikalik Big Smile. Ka Eesti vajab oma Wikileaksi, et mitte muutuda ülereguleeritud ja ülevalitsetud, saladustest pakatavaks väikeriigiks.