Veidi aega varem oli Vikerraadios kõlanud intervjuu Tõnis Lukasega, kes minu mälu järgi rääkis, et tegelikult kaotas valimistel ka Reformierakond, kuna nad said vähem kohti, kui olid lootnud.

Lame poliitiline võitlus algas nii-öelda kassa juurest lahkumata, ja seda oli piinlik kuulata. Nii katkes valimiste suur illusioon. Valimised on paljude poliitilisse ladvikusse kuuluvate inimeste jaoks vaid tüütu formaalsus. Arvestades kohta erakonna nimekirjas ja valimissüsteemi eripärasid, ei kahelnud neist keegi hetkegi, et võiks Riigikogust välja jääda. Nad on saavutanud sellise positsiooni, et Riigikogust lahkuvad nad kas omal soovil või kui erakonnakaaslased nad välja puksivad.

Üksikkandidaatidega läks nii, nagu oodata oligi. Leo Kunnase kurtmine selle üle, et keegi saab Riigikogusse sisse 300 häälega ja tema jääb 3000 häälega välja, on sama teema jätk.

Möödunud valimiste õppetund on see, et Eesti valimissüsteem vajab muutmist, aitamaks eluaegset saadikuseisust lõpetada ning kirevatel üksikkandidaatidel rahva tahet Riigikogusse viia.