Priit Hõbemägi: Kivi kõhus, dopingust rääkimata

Täpselt kümme aastat tagasi puhkes Lahti suusatamise MMi ajal dopinguskandaal Hemohesi-nimelise veredopingu ümber. Täna, mil olümpiavõitja Andrus Veerpalu ümber kasvab dopinguskandaal, kõlavad tema ainsad avalikud väljaütlemised nii: “Kas ma võin nüüd sööma hakata?” (Fazeri leivareklaamis) ning “Respekt!” (Saku õllereklaamis).

Selget eid ega jaad dopingu pruukimise kohta pole võimalik leida suusafunktsionääride ega advokaatide väljaütlemistest. Ridade vahelt lugeja aga näeb selgesti, et asjaosaliste sõnaused on alati vältivas kõneviisis. Vältivas selles mõttes, et hiljem ei saa ütlejat süüdistada avalikkusele valetamises. See näitab nende kõhklust ja ettevaatlikkust.

Käputäis inimesi muidugi teab tõde: Andrus Veerpalu, Mati Alaver, advokaat Aivar Pilv ja need, kellele valetamine ei tule lihtsalt kõne alla. Teavad ka need, kelle kaudu info üldse liikuma hakkas.

Süüdistada veel ei maksa, sest võimalusi pole ainult kaks. Võib olla ka kolmas tee. Ja kui oletada, et mingite ainete olemasolu sportlase veres on võimalik ratsionaalselt seletada ja avanev pilt ei olegi nii mustvalge, siis on tegemist Veerpalu nõuandjate tekitatud PR-katastroofiga. Mitte ei saa aru, milleks on vaja Tartu ülikoolis igal aastal välja õpetada kümneid PR- ja avalikkussuhete spetsialiste, kui nende suurt tarkust olulistes asjades ei rakendata.

Seda kõike oleks saanud ära hoida, kui juba enne Oslo MMi ja Veerpalu pentsikut karjäärilõpetamist oleks tõde välja öeldud. Avalikkus oleks mõistnud. Nüüd on aga asi käest läinud. Tõde tuleb päevavalgele, kuid suhtumine asjaosalistesse on juba palju vaenulikum, sest tõde on varjatud ja selle ümber vassitud.

Kuid tulemus ei pruugi olla ainult negatiivne – Lahti dopinguskandaal käivitas laia arutelu, mille käigus lahati põhjalikult riigi poolt sportlastele makstavaid toetusi, dopinguvastast tegevust, dopingu vastu võitlevate organisatsioonide rolli, suusakoondise arstide, treenerite ja sportlaste eetikat, sündmuse mõju rahvuslikule identiteedile jpm.