Puhtinimlikult on arusaadav, et sõnapaar “moraalne värdjas” mõjub inimsuhetele nagu hape maalile. Siit edasi võib loota ehk teineteise aktsepteerimist, ehk koostööd, kuid mitte sõbralikku üksmeelt.

Igal juhul seisavad vastandlikud pooled kahel pool lõhet – või tänaseks koguni kahel eri saarel. Ühe saare nimi on Pragmatism ja teise nimi on Ideoloogia. Suur osa Eestit tabanud moraalsest kriisist on sündinud sellest, et pikalt pragmatismi harrastanud võimulolijad on hakanud seda pidama võluvahendiks ükskõik milliste maailma probleemide vastu. On ju pragmatism lihtsamalt öeldes vaid praktiline lähenemine probleemidele ja suhetele, lähedane n-ö talupojatarkusele.

Pragmatism ei eelda erilist vaimuvalgustust, vaid pigem rahulikku meelt ja tasast olekut – pole vaja rabeleda, kiirustada ega lasta päid segi ajada neil, kes räägivad tont teab millest. Igale argumendile leiab pragmaatilise seletuse, protsendikese, võrdluse kaaslaseks kusagilt mujalt.

Ja samuti põhjuse just nüüd mitte midagi muuta… sest milleks muuta, kui asi töötab, niigi saab asju ajada, ja üldse mitte halvasti. Pragmatismiga sobib hästi igasugune numbrite tsirkus, hästi ettevalmistatud numbritega on raske vaielda. (Mitte et see poleks võimalik, vaid asi on ettevalmistuse ajas.)

Kahjuks kaevab selline primitiivsemat sorti pragmatism auku iseendale ja olles ühenduses pideva võimulolekuga, muutub varem või hiljem dogmatismiks. Sest paljugi sellest, mida praegu toimumas näeme, on seda juba dogmaatilisel tasandil: vastuvaidlemisele mittekuuluvad valmistõed, tõrksus arutlusele võtta ükskõik milliseid muudatusi või uuendusi. Õnneks veel mitte lausa ühiskonda halvavas vormis.

Praegu on veel ebaselge, millele on suunatud nn Jääkeldri algatus (mis küll hiilgab oma halvasti valitud nimega). Esialgne eluterve tänavameeleavalduste ja rahvakoosolekute õhin on kanaliseeritud eikuhugi, olematusse; pandud ooterežiimile eeldusel, et ümberlülitus online-režiimile 1. jaanuaril 2013 täidab loodava uue portaali www.kogu.ee ideede ja mõtetega.

Seegi on ülimalt pragmaatiline võte. Selle taga võib aimata nende inimeste heakskiitu, kes on rääkinud ja hoiatanud, et demokraatlikku protsessi rahva kätte andes võib selle justkui kogemata “katki teha”.

Suur probleem on portaali kui värava enda olemus. Portaali puhul on loodud teatud meediastruktuur, millesse kodanikud sisestavad “sisu”. Kuid kriitiline punkt on see, et ilma aktiivse tagasisideta (ideoloogi või moderaatorita) suudab tehnoloogia harva tõhusalt inimesi kaasa tõmmata. Kui “valeliku poliitika” vastased protestid olid ülimalt “inimlikustatud” ja selle tõttu tõmbas protsess ligi ideid ja inimesi, siis internetivärav seda ei suuda. Internetivärav on vaid masin, ei muud. Kogu protsessi spontaansus ja ennasttoitev inspiratsioon on korraga kadunud.

Vastuliikumise juhtfiguur Rein Raud ja teised hartalased on erinevalt pragmaatikutest ideoloogid. Nad moodustavad tegeliku vaimse opositsiooni, mis ei lange kokku poliitilise opositsiooniga – ning nad ei soovi näha mitte pragmaatilisel, vaid ideoloogilisel põhjal arenevat Eestit.

Olgugi et seda ideoloogiat on keeruline sõnadesse panna ja see ei pruugi ka kõigil hartistidel sarnane olla, on see midagi olemuslikult teistsugust kui nn väljakujunenud poliitiline reaalsus, mille “seadustamist” on Reformierakond samuti propageerinud. Tõenäoliselt pole ideoloogidelgi selgeid retsepte tulevikuks, kuid neil on kanaarilinnu tundlikkus, mis paneb nad laulma, ja visionääri võime näha kaugemale tulevikku.

Servapidi on Reformierakonna muutumine “Formalismierakonnaks” seotud ka ideoloogia üldise erosiooniga Eesti poliitikas. Kadunud on poliitilised ideed, jäänud on vaid huvid. Võib-olla just sellepärast ongi sotsiaaldemokraatidel, hoolimata fallosliselt tõusvatest reitingunumbritest, nii keeruline neid realiseerida millekski muuks kui enesekiituseks. Kui valitsev erakond ei oma ega soovigi deklareerida selget ideoloogiat, siis pole ka sotsidel millelelgi oma ideoloogiat vastandada. Sest sotsidel on just nimelt ideoloogia, kuid see on ka enam-vähem kõik, mis neil on. Turniiriplatsil pole lihtsalt teist rüütlit, kellega avalikkuse silme alla võidelda ja keda võita. On vaid turukaupmehed, kes tegutsevad pragmaatiliselt ja turumajanduslikult – ostavad odavalt ja müüvad kallilt.

Kuid tagasi pragmatismi ja ideoloogia juurde. Praeguses vastasseisus kehastab Rein Raua juhitud vaimne opositsioon mingit ideoloogiat, kui selleks nimetada kontseptsiooni, mille kaudu isikud suhestuvad reaalse maailmaga. Võiks öelda, et hartistide ideoloogia on vastastikuse austuse ja aususe tee, mis põhineb kodanike ja nende poolt endi hulgas võimu realiseerima delegeeritud inimeste võrdsetel õigustel ja kohustustel.

Siin ongi kõige olulisem erinevus kahe poole vahel. Sest pragmatism ei ole ideoloogiline. Reformierakond on pragmaatiline, mitte ideoloogiline nähtus. (Kunagi võis ka Reformierakond olla ideoloogiline, kuid siis polnud see veel pragmaatiline.)

Ühtlasi kitsendab ideoloogia pragmaatilist tegutsemist, sest mida enam ideoloogiat, seda raskem on olla pragmaatiline. Sest paljas pragmatism iseenesest võib äärmuslikul juhul viia raskete tagajärgedeni.

Arusaadava ja selge ideoloogia puudumine on ebameeldiv küsimus ka Reformierakonnale endale. Millised on need printsiibid, mille nimel riiki pidada? Selge on see, et majanduskasvu protsent ei ole ideoloogia, korras hoitud riigimajandus ei ole ideoloogia, Euroopa Liidu tšempion olemine ei ole ideoloogia. Kas valitsuse eesmärk on Eesti rahva ja kultuuri säilitamine või midagi muud, pragmaatilisemat ehk? Ja see ongi pragmatismi lõks – ilma ideoloogiata ei saa me aru, milline on pragmaatiliste otsuste tegemise hierarhia.

Õnneks on olemas ka selline pragmatism, mis erineb kirjeldatust nagu öö erineb päevast. Selline pragmatism nõuab eksperimente ja radikaalseid lahendusi, et leida neist parim, ja nõuab, et oldaks skeptilised eliidi ja kehtiva olukorra suhtes.

USA president Franklin Delano Roosevelt ütles 1932. aastal, kui USAs oli suur majanduskriis: “Riik vajab, ja kui ma ei eksi üldist meeleolu hinnates – koguni nõuab südi ja visa eksperimenteerimist. On tervemõistuslik võtta üks meetod ja seda katsetada, ning kui see ei tööta, siis tuleb seda ausalt tunnistada ja proovida järgmist. Kuid, mis kõige tähtsam – proovida midagi teha! Miljonid, kes on puuduses, ei seisa igavesti vaikides, kuni nende vajadusi rahuldavad olud on nende käeulatuses.”

See on vahest ainus tee, mis suudaks ühendada nii kanaarilinde kui pragmaatikuid. Küsimus on selles, kes selle väljakutse neile esitab.