Roman Ubakivi : Eesti Wabariigi saatuslik eksisamm
Rahvuslaste suurkuju Jaan Tõnissoni hinnangul ei olnud too „leping Saksaga mitte põhimõtteline küsimus, vaid palju suurema väärtusega." Lepinguni viinud mõttemallid ja sellest tulenevad tagajärjed omavad kaalukat mõju isegi meie tänases elus ning mõjutavad seega ka meie tulevikku.
1939.aasta kevadel seisis Eesti eliit saatusliku valiku ees: tuli valida lähenevas sõjas õige pool. Geopoliitiliselt oli ilmselge, et Eesti-sugune väikeriik säilitab oma iseseisvuse ainult tulevase võitjaga liidus olles.
Aprillis Saksamaa-vastase liidu sõlmimiseks läbirääkimisi alustanud Suurbritannia, Prantsusmaa ja NSVL pakkusid Eestile iseseisvuse tagamiseks oma garantiid. See tähendanuks Nõukogude vägede lubamist oma territooriumile juhul, kui Saksamaa ründaks.
Tänaste teadmiste põhjal on selge, et selle ettepaneku vastuvõtmine oleks taganud Eestile riikliku iseseisvuse taastamise peale sõja lõppu vastavalt Atlandi Hartale.
Eesti juhtkond lükkas tulevaste võitjate pakkumise järsult ja kategooriliselt tagasi. Pätsi-Laidoneri hunta tegi oma panuse Hitleri Saksamaale. Juba 1935.aastal alustati Saksamaaga tihedat sõjalist koostööd. See toimus salaja, sest rõhuv enamus rahvast pidas sakslasi eestlaste põlisvaenlasteks. Lõpuks tuli Ribbentrop 29. aprillil 1939.aastal vastu Eesti valitsuse juba 1934.aastal alanud taotlustele ja tegi ettepaneku sõlmida kahepoolne mittekallaletungileping. 7. juunil 1939.aastal allkirjastatigi Berliinis nn. Selteri-Ribbentropi pakt. Selle salajases lisaprotokollis määras Eesti oma ainukeseks vaenlaseks NSV Liidu ja Saksamaa kinnitas oma varasemaid suulisi lubadusi sõjalise abi andmise kohta.
Lepingu ratifitseerimisel Riigivolikogus põrkusid lepitamatult maailmavaatelisel pinnal kahe meie suurkuju - K.Pätsi ja J.Tõnissoni arusaamad.
Päts oli majandusfundamentalistina liberaal ja tema peamiseks väärtuseks üksikindiviid ning tolle varad ja huvid. Tema varakale seltskonnale oli tõepoolest eksistentsiaalseks ohuks Nõukogude mõju kasvuga kaasneda võiv natsionaliseerimise tont. Samas ükski Pätsi lähikondlastest ei küündinud vaimselt geopoliitilisele mõttetasandile. Seepärast tembeldati NSVL Eesti surmavaenlaseks.
Kitsad kommunismivastased ideoloogilised prillid olid ka J.Laidoneri ninal kui ta 1938.aasta detsembris peetud kõnes kuulutas natsionaalsotsialistliku režiimi ja Hitleri Eesti seisukohalt kasulikuks nähtuseks. Laidoneri strateegiline võimekus avaldus tema kavas NSV Liiduga sõjalise kokkupõrke puhul sõjategevus kohe vasturünnakuga Venemaa territooriumile viia. Tõe tunni saabumisel osutus see vaid tühipaljaks soovmõtlemiseks.
Ka sakslaste mõjuagendi Karl Selteri poolt juhitud välisministeeriumis vaadati maailma läbi bolševismivastasuse prisma. Matslikust võhiklikkusest annab tunnistust Briti rahvuslikel huvidel rajaneva NSV Liitu kaasava geopoliitika nimetamine põlglikult-üleolevalt „naiivseks".
J.Tõnissoni kui rahvuslase bolševismivastasus oli muidugi üldteada. Ent lähtudes rahvuslasena oma olukorra analüüsis Eesti rahvuslikest huvidest, suutis ta ületada kitsamad ideoloogilised arusaamad ja riigimehe geopoliitiliselt mõttetasandilt leida keerulises olukorras õige lahendus. Veelgi enam, teravapilgulise vaatlejana oskas ta juba siis aru saada põhimõttelisest muudatusest bolševistlikus režiimis seoses Stalini võimu kindlustumisega.
J.Tõnissoni ja rahvuslaste otsus oli selge, kindel ja hästi argumenteeritud: liit Hitleriga on Eesti riigile ja rahvale hukatuslik.
Tõnissoni hinnangul „oleks Eestile saatuslikuks eksisammuks sõlmida nüüdses rahvusvahelises olukorras Saksa riigiga mittekallaletungileping, nagu soovib Saksa valitsus." Täna, teades Hitleri tegelikke plaane Eesti suhtes, võime me imetleda J.Tõnissoni analüüsi- ja ettenägemisvõimet, kui ta välis-ja riigikaitsekomisjonis 25. mail 1939.aastal deklareeris: „ Kui Saksamaa tuleb, võtab see meilt palju enam kui Venemaa, Saksamaa hävitab meie rahva viimseni. Meid hävitatakse nii majanduslikult kui rahvuslikult."
Pätsi-Laidoneri poolt ellu viidud Eestile hukatuslik Saksamaa orientatsiooniga välispoliitika läks kalliks maksma nii eesti rahvale, riigile kui ka neile endile. On kahetsusväärne, et toona saatuslikul hetketel ei olnud riigitüüri juures rahvuslasi eesotsas J.Tõnissoniga.
