Siim Kallas: Kummitus?
Kui nii mõelda, siis tõepoolest – milleks neid omavalitsusi vaja? Eesti on väike maa, seda saab juhtida ka tsentraliseeritult. Tsentraliseeritult saab korraldada haridust, sotsiaalabi, rajada teid. Omavalitsused asendatakse kuraatorite, administraatorite, prefektidega.
Omavalitsuste kaotamine vähendab valitud inimeste võimu ja mõju.
Eks ta ole. Mina ei tea, kes need inimesed volikogudesse valinud on. Igasugused sinna on ka sattunud.
Parem on ikka asju ajada Ülemustega. Meie neid pole määranud, meie ka ei vastuta.
Kohapeal on igasuguseid probleeme, mida on vaja lahendada. Parem on, kui meie, kohalikud neid ei lahenda, eks ole. Õige kohalik poliitika seisneb siis palvekirjade, kaebuste ja avalduste esitamises Ülemustele. Meie asi pole, kuidas meie probleem lahendatakse, igal juhul saame olla rahulolematud ja Ülemusi ning nende käsilasi näägutada.
Omavalitsuste kaotamine võimaldab hoida kokku kantseleikulusid. Täna jagatakse üle poole üksikisiku tulumaksust omavalitsustele. Kas siis, kui me omavalitsused ära kaotame, saame üksikisiku tulumaksu poole võrra vähendada? Kui nii, siis see on tõesti saavutus.
Tallinn on üks väga suur omavalitsus. Selle juhtimiseks on olemas suur administratiivaparaat. Administratiivaparaadi osadeks on linnaosavalitsused. Need pole omavalitsused. Need on justkui unistuste haldusreformi esialgne teostus. Kellelgi on tulnud pähe moodustada linnaosade valitsuste juurde halduskogud. See ei vasta ju üldse haldusreformi loogikale. Milleks? Valitud kogusid pole vaja, aga mingi ilma legitiimse aluse ja mandaadita koosolek on vajalik?
Nii et kaotame omavalitsuse, moodustame selle asemele valla rajooni administratsiooni, ja selle juurde halduskogu. Halduskogu, millel pole mingit õigust midagi otsustada. Tõsi, inimesi halduskogu moodustamiseks ei tarvitse enam leida.
Isegi ülimalt tsentraliseeritud Nõukogude Liidus ei julgetud kohaliku omavalitsuse algvorme päriselt ära kaotada.
Viimastel aastatel on Tallinna asumites tekkinud omaalgatuslikud koostöökogud, kelle eesmärgiks on oma eluala paremaks muutmine. See on ju täiesti vastuolus omavalitsuste kaotamise ideega! Inimesed tulevad kokku, tahavad otsustada ja vastutada oma elupiirkonna heaolu eest. Kuhu see sobib?
Ringleb käibetõde, et tänu ebamõistlikule omavalitsuste struktuurile tehakse palju mittevajalikke investeeringuid, renoveeritakse koole, kust õpilased kaovad, rajatakse spordikeskusi, kus keegi ei käi. Aga tegelikult ei sünni ju praktiliselt ükski investeerimisotsus ilma keskvõimu osavõtuta. Euroopa raha, riigieelarve „kommiraha“, edukad palvekirjad keskasutustele riigieelarve raha saamiseks.
Haldusreformi ümbritsevas jutus on kogu aeg tagaplaanile jäänud peaküsimus – kuidas korraldada nii, et omavalitsustel oleks piisavalt selliseid tulusid, mis sõltuksid nende endi aktiivsest tegutsemisest ja piirkonna heaolust ja mis lubaksid ise oma probleeme lahendada.
Kaotame valitud inimeste võimalused oma piirkonna asju otsustada, kaotame otsustamise omanikutunde. Iseseisvus koos vastutusega saab olema üha rohkem „nende“ asi, mitte „meie“ asi.
Näib, et mõnede arvates on haldusreform koos valitud inimeste võimu kaotamisega Eesti edasine „õnne mudel“. Kelle õnne, konkreetselt, mudel? Kes saab õnnelikuks?
