Soome-eestlase pilk sovetieestlastele
Äsja oma esikromaaniga “Stalini lehmad” soome keelest eesti keelde jõudnud Sofi Oksaneni (26) oleks veel mõned aastad tagasi rahumeeli “väliseestlaseks” arvatud. Nüüd on “väliseestlase” mõiste hajumas koos vajadusega selle järele ning eestlanna tütart Sofit ei kipu naljalt keegi hõlmama eesti kirjandusse nagu varasemate põlvkondade eksiillasi.
Sellest on kahjugi. Kuigi “Stalini lehmad” on oma stiililt ja käsitluslaadilt paljuski nagu “Mõru maigu” aegse Hirami remiks Maimu Bergi sovetispliinis äraigatsusest, on siiski raske leida eesti kirjanduselus kedagi Sofi sarnast - ka imagoloogiliselt. Oma malbe ja tõsise olekuga ning samas gootilikult ekstravagantse väljanägemisega jääb ta külaliseks teisest kultuuriruumist ka eesti keelt kõneldes.
Samas haakub “Stalini lehmade” kajastus 1970ndate ja 1980ndate Eestist Sofi siinsete eakaaslaste nihkes nõuka-nostalgiaga. Eesti noor kirjandus on “Stalini lehmadele” loonud soodsamat pinda kui Soome oma; ometi just uudsus tõi Sofile Soomes edu: autor imestab ka ise, kui vähe on kodumaal neist asjadest räägitud ja kirjutatud.
Soome vasakpoolsed fännisid Nõukogude Liitu ja pigistasid silma selle puuduste ees kinni. “Ryssäsid” vihkava tavakodanlase arusaam oma lahetagustest hõimuvelledest-sõsaratest oli aga: “kõik eesti mehed on kriminaalid ja kõik eesti naised on litsid”… Nõnda on “Stalini lehmad” nüüd suhteid takkajärgi siluda püüdvatele soomlastele ka ebamugavust tekitanud - justkui sugukonna trotsliku võsukese küünilised avameelsused ontlikus pidulauas.
Sofi nendib, et kuigi Eesti iseseisvumisega on suhtumine tõesti muutunud, arvavad paljud soomlased siiani, et praegu on esimene kord, kui Eesti on vabariik. Sofi ise aga tunneb kummati tõmmet oma Eesti juurte poole: “Kui ma olen Soomes, siis tunnen eestlasust, kui ma olen Eestis, siis tunnen soomlasust.” Kirjanik ei pea topeltidentiteeti millekski negatiivseks - kuid samas just see tekitab buliimiat tema raamatu peategelasel Annal.
Vahed kahe maa ja kultuuri vahel pole ju ka enam nii suured kui toona, kui lapsele oli üsna kohutav tunnistada kas või naisideaalide määratut erinevust siin- ja sealpool kaht tundi laevareisi, leida eest turskeid ja meikimata traktoriste-lüpsjaid, kellega ta ometi veresidet pidi ühte kuulus. Ent Sofi ei pea oma mälestuste raamatusseraiumist kuidagi eriti vabastavaks - nii ebameeldivad need nüüd ka polnud!
Eesti juurde tagasi kavatseb Sofi oma kirjatöödes veelgi tulla, ehkki ta päris uuel romaanil siinsega midagi pistmist pole. Teemaks on küll taas naise vaimne tervis ning ka seksikaubandus, kuid tegevus toimub täienisti Soomes. Kriitikute suhtumine noorde naiskirjanikku on muide olnud Sofi enda arvates väga hea, kuigi mõistagi on ka neid, kes nina vingu tõmbavad, kuna Sofi ei vasta nende ettekujutusele kirjanikust.
Staaži on Sofil kummati tervelt paarkümmend aastat - kirjutama hakkas ta juba kuueaastasena päevikut pidades (ka “Stalini lehmad” on esitatud pihtimuslikus laadis). Ning ehkki ta on lisaks kirjandusõpingutele Helsinki Ülikoolis end ka Teatriakadeemias dramaturgia alal harinud, jäävad näidendid kooliaega - suurtes teatrites pole neid lavastatud ning ka Sofi ise pole neile enam lisa loonud, keskendudes proosale.
“Stalini lehmade” jõudmine eesti keelde on ka Sofile parasjagu põnev - saavad ju raamatust nüüd osa ka tema siinsed sugulased, kes soome keelt ei oska ega pole ka romaani suhtes seni seisukohta võtnud. Küllap näevad ka eesti lugejad-kriitikud romaanis hoopis muid asju. Kõrvaltpilk meie toonasele elu-olule muutub ju eriti valusaks, kui vaatleja on kogu hingest tahtnud vahemaad ületada.
