Sten-Martin Saarest: Kanepi pealetung

Kui paljudes ühiskonnaelu küsimustes on inimestel tavaliselt kolm arvamust - poolehoid, vastumeelsus või neutraalsus -, siis kanepi kohta kuuleb enamjaolt vaid kahte hoiakut. Poolt või vastu. See näitab, et teema läheb paljudele korda ja ebamäärasust selles osas eriti pole.

Legaliseerimise poolt olevaid lugusid leidub ajakirjanduses pea iga päev. Püüan teha väikse vastusammu.

Olen 30aastane, vallaline, pealinnas elav mees ja kuulun pigem sellesse "Ei kanepile" sekti. Kunagi noorena sai ise ka seda kraami natuke proovitud, seega öelda, et ma pole teemaga kursis, päris ei saa. Muidugi ei saa millenniumiaegseid koguseid hetkel tänavatel ringlevatega võrrelda. Näitajad on mitmekordistunud ja tarvitajaid on palju. Neid on ka minu tuttavate seas palju. Puutun nendega iga päev kokku.

On igapäevaseid suitsetajaid ja nädalavahetusel lõõgastujad, viimaseid järjest vähem. Üha rohkem näen, et asi on argipäevaseks muutunud. Suitsetatakse tööl, autoroolis ja mujal, kus tähelepanuvea tõttu tehtud aps võib mõjutada rängalt inimest ennast või kedagi teist. Ma ei räägi siin vanusegrupist 13 kuni 20. Räägin keskealistest inimetest, kellel on pere, töö ja muud sotsiaalsed kohustused.

Millised on põhilised kanepi pooldajate lööklaused? Kanep on ohutum kui alkohol. Ravikanep inimestele kätte saadavaks. Kanepi legaliseerimisega väheneb kuritegevus jne. Püüan analüüsida neid teemasid läbi oma vaatevinkli.

Ravikanep, mis see on?

Apteegis müüdav kanepitoode. Milline see välja näeks? Kas see on suures klaaspurgis rohekas kroonõitekogum, kust soovija saab endale vajaliku koguse võtta ja kassas kaalukaubana ära maksta? Või on see minigrip-kotti pakitud grammine kogus klaasvitriinis?

Isegi kui kunagi peaks kanepit meie apteekidest mõne haiguse tarvis legaalselt saama, siis päris piibutäidet sealt siiski osta võimalik ei ole. Tetrahüdrokannabinooli sisaldavad ravimid saavad eksisteerida vaid tinktuuri, õli või tableti kujul, ja needki läbivad farmaatsiatehastes pika ja põhjaliku kontrolli.

Kui nüüd vaadata tüüpilist kanepitarbijat, siis minu tutvusringkonnas kerkivad esmalt esile inimesed, kes harrastavad rohelisi eluviise. Tarbivad taimset toitu, kannavad taaskasutatavaid riideid, peavad „vimma“ globaalmajanduse vastu ja haigestumise korral kasutavad kõigepealt alternatiivseid ravimeetoteid. See kõik on igati eluterve ja ma ei pane seda kuidagi pahaks. Kuid just nendes asjades peitub vastus, miks näiteks ravikanepi tablettide müügile ilmumine ei muudaks tänava-kanepiturul midagi. See pigem suurendab tarbijaskonda. E-sigareti turuletulek ei vähendanud keskealiste suitsetajate arvu oluliselt, vaid muutus popiks hoopis neljanda ja viienda klassi koolijütside hulgas. E-sigarette ostsid võsukestele isegi nende endi vanemad, sest reklaamlause kohaselt on see ohutum kui suitsetamine. Nüüd aga mõtlevad targad pead riigikogus välja seadusi, kuidas e-sigarettide tarvitamist piirata või koguni keelata.

Ravikanepiga lisanduks lihtsalt veel mingi uus grupp inimesi, kes hakkaks seda tarvitama, kasvõi läbi kolmandate inimeste endale retsepti alusel hankima. Miks peaks keemiatööstuse vastu trotsi kandev hipi oma rohelise sõbra tableti vastu vahetama? Ta ei teeks seda eales. Ta ei loobuks piibu popsutamisest.

Teine stamplause, mida vist tõesti juba iga kanepientusiast oma juttu lisab, on väide, et kanep on ohutum kui alkohol. Kui ta ohutum on, siis miks enamikul mu kanepisõpradest algab nädalavahetus tihti juba kolmapäeval, ning seda kanepi ja suure hulga alkoholiga? Me ei saa siin rääkida vähemast kahjulikusest, kui vastutaval ametikohal töötav inimene, kes erinevalt minust, kes ma joon õlut või viina väljaspool tööaega, tõmbab kanepit suitsupauside ajal. Nii alkohol kui ka kanep viivad inimese muutunud teadvuse seisundisse. Seega pole vahet, kas roolis istub juua täis joodik või uimas savumees. Lõpptulemus on sama. Ja ma julgen väita, et hetkel istub savumehi roolis rohkem kui joodikuid. Võib-olla teen selle väitega kellelegi haiget, aga tõin selle esile oma tuttavaid arvestades.

Tooksin ühe näite. Kaks inimest. Üks on ära joonud kaks õlut, teine suitsetanud ühe doosi kanepit. Mõlemad istuvad autoroolis. Mõlemal puuduvad välisevaatluse hinnangul joobe tunnused. Toimub liiklusavarii, kus osapooled kokkuleppele ei jõua. Kutsutakse politsei. Politsei palub mõlemal osapoolel alkomeetrisse puhuda. See näitab, et üks on kaine ja teisel on alkoholijoove. Kuna "kaine" pool millegagi tähelepanu rohkem ei ärata, siis vereprooviks põhjust pole. Menetlus saab ametliku käigu ja selliste lugude põhjal tehakse statistikat. Sellised lood räägivad tapvast alkoholist meie liikluses.

New York Timesi ajakirjanik David Brooks kirjutas ühes loos, et suitsetas lapsepõlves sõpradega tihti kanepit. Täiskasvanuks saades aga lõpetas ta selle tarvitamise mitte tervislikel põhjustel, vaid kartis lihtsalt, et pidevas muutunud teadvuse seisundis olles võib ta end vigastada või lihtsalt autoga surnuks sõitta.

Kolmas, mida legaliseerimise pooldajad sinisilmselt väidavad, on kuritegevuse vähenemine.

Kui BBC Worldi telesaates toimunud debatis ütles kanepit toetav Dan Riffle, et legaliseerimine oleks ära hoidnud Mehhikos kanepituruga seotud 60 000 inimese surma, küsis tema vastane Kevin Sabet kohe vastu: kokaiin ja heroiin on tapnud maailmas miljoneid inimesi, kas tahate kõik need ained ka legaliseerida? Siin on mõtlemise koht.

Ma ei püüa kuidagi alkoholi tarvitamist propageerida, aga seda on raske siin põhjamaades mitte märgata. Alkoholist kirjutatakse ajaloolistes legendides, kloostri munkade ürikutes, maailmasõdadest läbi käinud inimeste päevikutes. Öelge mulle, missugused näeksid välja Oskar Lutsu Tootsi-lood, kui kellamees Lible oleks joomise asemel pidevalt sauna taga pilves olnud? Kust pärineb pulmalauaväljend "kibe-kibe"? Miks kaitstakse Lõuna-Eestis kultuurinähtusena kohalikku 65kraadist metsavendade puskarit? Miks igal korralikul Eestimaa mõisal oli omal ajal viinaköök või veinikelder? Neid näiteid leiab veel palju. Kindlasti ei õigusta ma kuidagi alkoholi, hoopis loodan, et selle tarvitamine lähiajal väheneks. Kuid meie kultuur on koos sellega üles kasvanud. Me peame sellega lihtsalt leppima ja mitte uusi mürke välja mõtlema.

Millised võivad olla aga pikemad kanepi mõjud meie rahvale? Milliseks võib see muuta meie ühiskonna näiteks tuhande aastaga? Milline oleks meie lugu, kui oleksime kõik vaesed ajad ja õudsad sõjad kanepi mestis veetnud? Kas maailm oleks õnnelikum? Kas kanep on lihtsalt hetketrend, mille möödumine tuleb ära kannatada, või vajab mõni inimene seda tõesti rohkem kui vett?

Kui see reaalsus, kus me oleme, on tõesti nii halb, et vajab pidevat uinutamist, siis kas me ei paranda reaalsust valest otsast?