Tiina Jõgeda: Kas sa viitsid saba liputada?
Ma ei saanud kaua aega aru, miks ma ei suuda eneseabiõpikuid tõsiselt võtta. Neis sisalduvad tarkuseterad peavad ometigi olema kasulikud, sest mida muud kui kasutegurit saab nende aastakümneid kestnud tohutu müügiedu näidata. Mina aga tundsin end idioodina, sest ei osanud käsklusi à la “jää alati iseendaks ja ümbritse end sellega, mida sa praegusel hetkel enda ümber soovid” kuidagiviisi ellu rakendada. Ja mida täpselt ma tegema pean, kui öeldakse, et “kui ihaldad õnne, pead olema õnnelik”.
Siis sattus mulle pihku Herbert N. Cassoni “Edu ja elurõõm”, mis ilmus eestikeelsena 1938. aastal (seesama Casson, kelle rahaõnne saavutamise nõuandeid ma eelmisel nädalal juba jagasin, ta jõudis oma elu (1869–1951) jooksul kirjutada 168 raamatut).
Kui ta 24aastase Bostoni ajakirjanikuna süvenes immigrantide slummide probleemidessse, oli ta vaesuse hädadest niivõrd šokeeritud, et hakkas sotsialistiks. Et mitte jääda ajakirjanikuna üldsõnaliseks, proovis ta kätt anarho-kommunistlikus äriühingus. Poole aastaga jõudis ta aga arusaamisele, et kommuun, kus püütakse võrdselt kõigi liikmete vahel jagada nii töötunde, kasumit kui ka armastust, ei vii paraku mitte kuhugi, või täpsemalt – viib pankrotti. Sellest kogemusest võrsus Cassoni esimene tarkusetera: “Edu saavutavad need, kellel on ambitsioon ja tahtejõud, kuid selliseid inimesi on väga vähe.” Slummireportaažide asemel süüvis ta edukate inimeste elulugudesse ja suurtesse edulugudesse, nagu Ameerika terasetööstus, telefoni võidukäik, raadiumi avastamine, suurte meediakontsernide ülesehitamine jne.
Täheldasin äratundmisrõõmuga, et Cassoni õpetussõnad on kantud neist väärtustest, mida mulle püüdsid sisendada mu vanavanemad. Need erinesid oluliselt tänapäeva eluõpikutest, mis on kirjutatud põhiliselt neile, kes usuvad päkapikke, reptiile ja kolmandat silma. Rohkem kui karma saneerimist ja aura korrigeerimist on õnneotsijal vaja vana head protestantlikku tööeetikat, mida Casson lahkelt jagab.
Tema esimene käsk kõlab: soorita oma töö, ükskõik mis alal, pisut paremini kui seda sinust loodetakse.
Ainult väike laps arvab, et hästi elamine tähendab lõbu, mitte töötamist, kõige saamist mitte millegi eest. Paljud meist, aga mitte kõik, saavad hiljem aru, et see viib kõhuvaluni ja peksa saamiseni, lajatab vanameister, lisades, et elurõõmu ei saa asetada ühele pulgale laiskuse ja šokolaadiga.
Teine käsk: tee pisut rohkem, kui sult oodatakse. Cassonile rääkis kord tuttav zooloog, et tsirkuselõvidele võib igasugu trikke õpetada, ent mitte kunagi ei lisa nad omalt poolt juurde ühtegi nippi. “Mida kauem elan, seda enam veendun, et inimese kogu elu sõltub tema suhtumisest töösse. Minge kord vanglasse ja te näete, et see on tulvil inimesi, kellele töö on igav ja tüütu.” Teha ainult seda, mida kästakse – see ei vii kaugele. Siis jäädaksegi dresseeritud ahviks.
Kolmas käsk: lase end õpetada neil, kes on midagi saavutanud: “Väikesed inimesed on kahtlemata suured mõnitajad ja mahategijad, seetõttu jäävadki nad alati väikesteks.” Kasuta oma silmi: pane tähele ja õpi, õpi ahnelt!
Neljas käsk: ole väle! Ootamine, kõhklemine ja minevikust heietamine viib teid surmale lähemale, ei muud. Sel ajal, kui meie nõu peame ja konverentse korraldame, on konkurent meist ette põrutanud. Tegutsemine on õnne peaelement, õnnelik inimene ei kaalu kaua.
Kord lausus üks vana neeger Cassoni kuuldes kuldsed sõnad: kui tahad raha, siis mine sinna, kus seda on. Miljöö, välised mõjud on vajalikud meie sisemiste võimete arendamiseks.
Viies käsk: suhtle, oma sõpru!
Kuues käsk: ärata tähelepanu!
Inimesed, kes asuvad liidripositsioonil, pole harilikult keskpärastest inimestest andekamad, kuid nad oskavad paremini läbi lüüa. Nad ei salli, et neist ei tehta välja. Enamik inimesi teab koosolekul väga hästi, mida peaks ütlema, kuid nad jäävad rahulikult istuma ega ütle midagi. Suurem osa inimesi asetab end tummade loomade klassi. Kui neil oleksid sabad, siis nad isegi ei liputaks neid, arvab Casson.
