Tiina Jõgeda: Mis siin naljakat on
Vahukoorekoogist ma ära ei ütle. Olen neid ka ise vorpinud: ikka moos tordipõhjale ja hunnik valget koorevahtu otsa – klassika! Aga tüütu oli koort vahtu saada: kahvliga vastu pütti prõmmides võisid randme ära nikastada. Nüüd potsatas mu meilikasti reklaam, mis müütab kondiitrite tööd hõlbustavaid gaasiballoone. “Kuigi pakume seda vahukoore vahustamiseks, on naerugaas peamiselt tuntud meditsiiniline tuimesti, mis ühtlasi tõstab ka tuju ning on tekitanud märkimisväärselt furoori,” öeldakse selles. Ning et “me ei saa välistada, et nii mõnigi uudishimulik vahukoore asemel sellega midagi muud teeb”.
Minu kahvliga pekstud vahukooretordid tõstsid ka alati tuju ning tekitasid märkimisväärset furoori, ainult tuimestavat efekti ma ei täheldanud...
Milleks lollitada – keda huvitab köögikombainide ajastul vahukoore gaasitamine?! Öelgu otse, et sorry, tarbijad, me ei tohi oma toredale hallutsinogeenile reklaami teha, sestap törts köögijuttu teile läbi lillede! Naerugaas on legaalne paljudes riikides – aga ainult sihtotstarbeliseks kasutamiseks, N2Od kasutavad oma töös hambaarstid, ämmaemandad jne –, lõõgastusvahendina seda müüa ei tohi. Ometigi on see laialt levinud psühhedeelikum, mis erineb kurikuulsast LSDst põhiliselt selle poolest, et ühte tohib müüa ja reklaamida, teise nime ei või tänapäeval mainidagi.
Naerugaasi ehk dilämmastikoksiidi tuntakse juba üle kahesaja aasta kui valuvaigistit, kuid selle avastamisest peale pakkus Briti kõrgseltskonnale palju rohkem huvi selle naerutav efekt, mis salongidesse rohkesti elevust tõi. Lihtrahvale anti imelise toimega õhku hingata laatadel.
Tujutõstev tuimesti – see on meie hedonismiajastu ülim ootus oma vaimu seisule: sa ei tunne valu, ei füüsilist ega hingelist, ning üheks vabastavaks hetkeks tundub elu hingematvalt lustakas! Vaatasin Youtube’ist videot, kus rühm meedikuid üritab noormehe murtud kätt ja jalga lahasesse saada, kannatanu aga väänleb samal ajal naeru käes nii, et tilgad taga.
“Teadaolevalt pole naerugaasil negatiivseid kõrvalmõjusid,” kinnitab reklaam.
Vale. On teada naerugaasist põhjustatud surmajuhtumeid – näiteks 2012. aasta augustis hukkus 17aastane Joseph Benett, andekas Londoni üliõpilane, naerugaasi üleannustamise tagajärjel. Tallinnast tean ma vähemalt üht juhtumit, kus noor lootustandev ettevõtja, kelle säravaid ideid ja finantsilisi saavutusi veel mõni aasta tagasi ärirubriikides ülistati, võtab nüüd vastu sõnumeid Päikesesüsteemilt ning on oma vanade vanemate ülalpeetav. Tema mõistus lendas õhku koos naerugaasiga täidetud õhupallidega, mida ta endasse ahmis.
Naerugaasist võib tekkida mürgistus, millega kaasneb hapnikupuudus, selle tagajärjel ajukahjustus, vererõhu alanemine, peavalu, peapööritus, ajuturse ja püsiv vaimne kahjustus ning südame rütmihäired, mille tagajärjel võib saabuda surm.
Naerugaasi pikaajalisel pruukimisel on oht, et organism jääb vitamiin B12 puudusse, mis ilmneb närvikava häiretes (väsimus, käte värisemine, dementsus jne). Ja ettevaatust, tehniline lämmastikoksiid, millega autotuunijad oma lemmiku mootorisse purakat lisavad, on sisse hingates hoopiski ohtlik.
Filosoof ja Ameerika psühholoogia isaks peetav William James proovis 19. sajandi lõpus lämmastikoksiidi enda peal. Ta ütles psühhedeelikumide kohta, et õppis tundma muudetud teadvuseseisundite tähtsust. “Meie ärkvelolekuteadvus – ratsionaalne teadvus – on kõigest üks eri tüüpi teadvus ning selle ümber, vaid õhkõrna ekraani taga, laiuvad teised, täiesti erinevad teadvusevormid.” Ma ei väida, et inimene peab kogu aeg püsima asjaliku argiteadvuse tasandil. Muudetud teadvuseseisundite olemus on paljuski veel tulevikuteaduse teema. Aga gaasikambri-lusti ohtusid tuleb tunda.
Samas on ka tavalise vahukooretordi pikaajalisel üleannustamisel välja veninud vatsa kujul saatuslik tagajärg.
