Tiina Jõgeda: Õnnesõltlaste ravist
Seistes ühe Londoni raamatupoe hiiglasliku eneseabiõpikute riiuli ees, püüdsin aru saada, milles õieti seisneb selle võimsa tööstusharu toimemehhanism. Miks ei piisa inimesele omaenda arunatukesest, et end hästi tunda, langetada enam-vähem mõistlikke otsuseid, olla eluga rahul? Miks ei piisa lihtsalt headest romaanidest ja luuletustest, mis ju ka õnnest räägivad? Õnneõpikutes pakutavatesse valemitesse usutakse — järelikult nad toimivad.
Kardan, et õnnevajadus on samasugune tarbimisühiskonna saladirigentide poolt toodetud vajadus nagu muudki ilu- ja trendikaanonid. Enne toodame vajaduse ja siis pakume tooteid, mis teie vajadust veidike leevendaksid. Õnnelikkus on niisama kohustuslik saavutus nagu teatud tubade arvuga eramu, sisustatud “must-have”-esemetega, normaalseks peetavate hobujõududega sõiduauto, päikesereisid perega ja vööümbermõõt. Mis sest, et maja on papist ja asub keset põldu, mis sest, et autosse bensiini võttes on tunne, nagu täidaksid paaki omaenda reesusnegatiivse verega. Moodne, aja nõuetele vastav inimene peab olema õnnelik. Tuleb pingutada.
Kas õnne saab liisingusse võtta või kiirkorras sms-laenuga? Muidugi saab! Selleks kiirvaimutoidutööstus ja retseptikogu ongi.
Eelmisel nädalal potsatas mu lauale Paul Jenneri raamat “Õnn. Õigus olla õnnelik. Kõik alustamiseks vajalik”. Raamatuke sisaldab igale õnnehuvilisele juba tuttavaid soovitusi end õnnelikuks mõelda, naerda rohkem, olla tänulik, andestada jne.
Paul Jenner (kes näeb välja õnnelik: päikesest põlenud, õlgkübaras ja pikkade juustega nagu vanemat sorti Jaan Tätte) on elustiili teemadele spetsialiseerunud ajakirjanik. Ta on kirjutanud (õigemini refereerinud) üle 30 raamatu tantristlikust seksist, kamasuutra saladustest, neurolingvistilisest programmeerimisest, enesekindluse saavutamisest, reisimisest… Õnn ongi elustiili küsimus. Retseptid peavad olema lihtsasti teostatavad ning käepärastest komponentidest nagu Nigella või Jamie Olivier’ kokasaadetes.
Eufoorilise õnnetunde kogemine kas või kordki elus on inimesele eksistentsiaalselt vajalik, see laiendab inimeseks olemise piire. Aga selle tarbimisega — või õigemini õnne jahtimisega — võib liiale minna. Kui kookidega liialdajat ähvardab rasvumine ja viinaga liialdajat alkoholism, siis õnne taotlemisega liialdades võib inimesest saada õnnesõltlane, happyholic.
Tekib sõltuvuskäitumine: kindlad käitumismustrid, mis peavad õnne tagama, automaatmõtted ja uskumused keerlevad aina õnnelikkuse ümber. Ükskõik mida õnnesõltlane mõtleb või teha kavatseb, topib ta oma plaani kõigepealt õnnevaltside vahele: kas see tegevus ikka teeb mind õnnelikuks? Äkki ei tee? Painav.
Ma ei naljata — õnnetundel on neurokeemiline alus, s.t sõltuvus õnnetundest tähendab sõltuvust konkreetsetest ainetest, mis organismis tekivad. Igasugust sõltuvushäiret loetakse ohtlikuks siis, kui ta kahjustab inimese igapäevast elu, töövõimet, lähedasi.
Kuidas õnnesõltlast endas ära tunda?
Tähelepanelikuks peaks muutma, kui
a) avastad, et sul on kodus “Saladuste” kõik köited pluss torrentiga tõmmatud filmi koopia nii tiitritega kui ka ilma;
b) pead sõpradele loenguid õnnehormoonidest, -molekulidest ja -valemitest;
c) pruugid toidulisandeid, mis “tõstavad õnnetaset”;
d) piletid õnnetrennidesse, -loengutesse ja -praktikumidesse on su pere eelarve totaalsesse miinusesse ajanud;
e) kui ärajäämanähud — ilma õnnetundeta polekski nagu mõtet elada — muutuvad painavaks.
Nii võib õnne taotlemine muutuda kinnisideeks ja ärevushäireks. Muidugi pole õnnesõltuvus sama ohtlik kui hasartmängusõltuvus või püromaania… aga võib-olla on ka — sõltub sellest, mida keegi õnneks peab.
