Tiina Jõgeda: Usu oma õnnetähte
Ühes Prantsuse bensiinijaamas köitis mu tähelepanu väike neljaks murtud kartongbuklett pealkirjaga “Õnnesümbolite teejuht”. Selles oli mõne tuhande tähemärgi ja kehvapoolsete joonistustega kokku võetud kõik, millesse inimkond aegade jooksul on pannud oma lootuse paremale homsele, väiksele vedamisele, õnnetähele.
Neljaleheline ristikheinaleht, hoburaud, jänesekäpp, hai hammas, Taaveti täht, ärtu äss, punane traat, udusulg, aiapäkapikk, pentagramm, lepatriinu, merikarp, kolm korda üle õla sülitamine, küüraka küüru puudutamine jne, jne, igaühel veenev seletus juures.
Igas kultuuriruumis kehtivad omad sümbolid, olgu need mineraalset, taimset või loomset päritolu. Kaitsefunktsioon on ka lauludel, lausetel, liigutustel (pöidlad pihku). Õnne toovate esemete mõte on vaigistada ängi ja anda jõudu toime tulla eluraskustega.
Folkloristid on uurinud tänapäeva eestlaste õnnekäitumist. Annika Kilgi (nüüd filosoofiadoktor) kirjutas, et “paljusid endisaegsetest uskumustest küll teatakse, kuid ei usuta enam ega käituta nende kohaselt. [–] Lisandunud on uued uskumused, näiteks saja valge hobuse asemel loendatakse sada punast autot.”
Tõstke käsi, kel pole hinge taga ühtegi intiimset, alateadlikult sooritatavat õnnenippi! Vähemalt sireliõites on igaüks lootusrikkalt sasinud. Võib-olla sülitasite komistades kolm korda üle õla? Või on teil taskupõhjas mõni tähendusrikas münt või lähete eksamile alati sellesama rohelise pluusiga? Või kes poleks korstnapühkijat nähes rõõmsalt kilganud, sünnipäevatordilt küünlatuld puhunud või klaasi mahapillamisel loitsinud, et killud toovad õnne. Kui loete seda lugu 1. novembril kell 11.11, siis on see kindel märk peagi saabuvast suurest õnnest!
Saksa sotsiaalpsühholoogid Lysann Damisch, Barbara Stoberock ja Thomas Mussweiler uurisid sportlaste nn õnnekäitumist. Selgus, et vankumatu usk oma amuletti, mõnda rituaali vms parandab sooritust.
Ühes katses jagati golfimängijatele pallid kätte. Need, kellele öeldi, et nad mängivad varem imelise hole-in-one’i sooritanud palliga, tabasid paremini kui need, kes teadsid, et nad mängivad täitsa harilike pallidega. Teises katses selgus, et edukamalt said palli auku need, kellele sõbrad lubasid pöialt hoida. Heal sõnal on maagiline toime.
Sportlastel paluti korraks – pildistamise ettekäändel – oma tootem loovutada. Need, kellele anti amulett enne sooritust tagasi, näitasid kõvemaid tulemusi kui need, kelle ees vabandati, et pildistamine venib ja tehku oma hüpe niisama.
Jäänud ilma oma õnnetoovast kaitseesemest, vähenes sportlaste enesekindlus, ent halvenes ka mälu ja kahanes ülesannete lahendamise kiirus.
Usku mingi eseme või rituaali maagilisse toimesse on skeptikud kõva häälega välja naernud, samas rõhutades, et eestlased on statistika põhjal üdini ebausklikud, kuid sugugi mitte usklikud. Arvatavasti on eesliite “eba” külge pookinud üldinimlikule vajadusele siin tuulisel pinnal millelegi toetuda just nimelt ristikirikust sirgunud filoloogid. Tegelikult pole ju vahet, kas inimene usub ristimärki või ristikheinalehte, Meie Isa palvesse või šamaanitrummi põrinasse. Kristlasele toob õnne Jeesuse pilt, hiinlasele mandariinipardid ja roosad pojengid, nagu näeb ette feng shui õnne-filosoofia. Olgu must kukk või lihavõttejänes, need kõik suurendavad enesekindlust, usku oma õnnetähe tõusmisse. Kõrgenenud eneseusuga inimene on aga parem töötaja ja kaaslane kui madala eneseusuga “kaine realist”, kes ei usu universumi heasoovlikkusse ega looda kindlatele märkidele peatselt saabuvast õnnest, armastusest ja rahalaevast.
Bensiinijaamast leitud nimekiri lõppes saksa vanasõnaga: “Keegi pole õnnelikum kui see, kes usub oma õnnetähte.”
