Tiina Jõgeda: Väike hingepilastuste välimääraja
Ükski normaalse psüühikaga inimene ei lase endale vabatahtlikult peksa anda. Kui tekib oht kere peale saada, siis antakse jalgadele valu või virutatakse vastu – sõltub jõudude vahekorrast. Või kui läheb halvemini, korraldab vihane ohver vastulöögi, olgu selleks siis silm silma, hammas hamba vastu omakohus või telefonikõne politseikorrapidajale. Igas Eesti kodus õpetatakse lastele, et füüsilist vägivalda ei pea taluma, ei tohigi, sest see alandab inimväärikust.
Emotsionaalset vägivalda talutakse aga vaikse enesestmõistetavusega, sest... ega me täpselt teagi, mis imeloom see vaimne ahistamine üldse on. Kas seda esineb vaid koolis, kui kedagi tündriks või kaelkirjakuks sõimatakse, kuni traagiliste tagajärgedega mõnitamiseni, mida ilmekalt kujutas seriaal “Klass”? Kas mul on õigust haavuda? Ja kuidas reageerida?
Igaüks on elu jooksul kellegagi tülitsenud, kedagi solvanud ja ise solvunud. Õhtusöögilauas pereliikmetelt sinu poole lennanud torked, naeruvääristamine, “läbi huumoriprisma” tehtud valusad nööked või ka oma pahas tujus lähedase süüdistamine – keegi ei hakka ju selle igapäevase “tühise” hingehaava pärast numbril 110 helistama! Ja kas mina olen siis sellepärast kohe ahistaja, kui teine naljast aru ei saa? Einoh, mõnel on närvid ikka täitsa läbi! Ja võiks mõelda ka kõige hea peale, mis mina talle teinud olen!
Inimese elu segavat, haigusi esile kutsuvat hingepilastamist tuleb ette tihedamini, kui tähele panna oskame.
Vaimse vägivalla teema jõudis psühholoogide uurimisorbiiti alles paarkümmend aastat tagasi, tõsisemad teadustööd pärinevad 1990. aastate keskelt. Esialgu vaadeldi seda kui ühte perevägivalla osa, mis kuulutab ette füüsilist toorutsemist, kuid peagi sai selgeks, et nii kitsalt läheneda ei saa.
Psüühilist agressiooni mõõdetakse kolmel skaalal: sõnaline vägivald (solvangud, etteheited jne), kontrolliv käitumine (“ah, ära dramatiseeri!”, “mis sina sellest ka tead!”, “ole vait!”, “ma ei viitsi seda jura kuulata” jne) ning äärmine armukadedus. Ning selline käitumine esineb süstemaatilliselt, kutsudes teis ikka ja jälle esile meelehärmi, jõuetut raevu, süütunnet. Pole oluline, kas ahistaja manipuleerib teiega teadlikult või kukub see tal välja alateadlikult.
Olgu siinkohal toodud mõned ahistamise tunnused.
Su lähedane ei taha kuuldagi, et sul võib olla oma elu väljaspool teie suhet, näiteks sõbrad ja sugulased. Ta karistab sind hiljem, kui veedad aega temast eemal. Või kui ta on kaasas, aga sa ikka teistega suhtled, järgneb stseen. Ta on äärmiselt armukade – mitte ainult su sõprade-tuttavate, vaid isegi su unistuste ja eesmärkide peale. Ta püüab igal sammul su käitumist kontrollida, tema teab paremini, kuidas on õige, ning sinu tundeid ei respekteeri ta samaväärselt enda omadega.
Sulle antud halvustavad hüüdnimed on mõeldud haiget tegema – isegi kui ta kinnitab, et teeb nalja. Ta süüdistab sind, et oled liiga tundlik ja soovitab sul elu kergemalt võtta ja üldse teistsuguseid tundeid tunda oma idiootlike tunnete asemel. Ta teeb sulle selgeks, et sinul on probleem ja et tema käitub igatahes normaalselt.Ta kontrollib su emotsioone: ta on suur manipulaator, kes mossitab, ähvardab lahkuda ning sind emotsionaalselt karistada, kui asjad ei lähe nii, nagu tema tahab. Iga kord, kui sina püüad väljendada oma tahet või ütled, mis sinu meelest hea on, teeb ta su paari elegantse lausega lolliks.
Vägivallatseja süüdistab oma probleemides kõiki teisi: riiki, naabreid, eelkõige aga sind. Kui tal on paha tuju või ta juhtub sind solvama, siis oled ikka sina selle põhjustaja. Tema ei võta kunagi vastutust ega tunnista oma süüd. Mõnikord võib ta isegi “kahetseda”, kuid tema “ümberkasvamine” ei kesta kaua. Kohe, kui ta tajub, et sul tekib lootus ja valvsus hajub, hakkab ta endise käitumisega pihta.
Ta oskab panna su ebamugavasse või haiget tegevasse situatsiooni või ähvardada jõuvõtetega. Kui sa tunned tema ligiduses pinget ja hirmu, siis on teie suhtes midagi väga valesti. Kui sa otsustavalt enda kaitseks välja ei astu, siis on tal õigus!
