Aga nüüd, kui meie ärevus streigi kui poliitilise instrumendi suhtes on raugemas, tuleks mõelda selle poliitilisele sisule, mis on kindlasti laiem kui väljakäidud palganõue. Mul on tunne, et see puudutab meie poliitilise elu südamikku ja kõnetab meie vaikivat ühiskondlikku kokkulepet niisuguse koha pealt, millest me pole harjunud rääkima. Ideaalis on demokraatliku riigi poliitika rahvaga sõlmitud ühiskondliku leppe otsene väljendus, rousseau’liku “ühise tahte” elluviimine. Reaalsuses teadagi püüavad eri pooled seda lepet oma huvides sõnastada ja poliitikat vastavalt teisendada. Populistlike tehnoloogiate tagajärjel eristuvad reaalse poliitikategemise reeglid, mida järgitakse igapäevaseid otsuseid tehes, ametliku diskursuse reeglitest, millest lähtudes koostatakse valimiskõnesid. Selle eristumise tõttu jääb tegelikult kehtiv ühiskondlik lepe avalikult väljendamata, kuid seda on siiski valitsejate tegevuses aimata ning seda võib proovida analüütiliselt sõnastada.

Milline on tänase ühiskondliku leppe sisu, mida Eesti poliitikas teostatakse? Millised on meie poliitilise elu tegelikud, mitte deklareeritud põhimõtted? Mis deklareeritud eesmärke puudutab, siis need on kõigil meie parlamendis esindatud poliitilistel jõududel äravahetamiseni sarnased: majanduslikult õitsva demokraatliku Eesti riigi ülesehitamine, eesti rahvuse kestlikkus, tema kultuuri ja hariduse toetamine jne. Erinevused on rõhuasetustes ja taktikalistes üksikasjades. Kuid reaalsuses toimiva poliitika põhimõtted on nende ideaalide suhtes teatavas nihkes: rahvuse kestlikkus, kultuur ja haridus, aga ka laiapõhjalise jõukuse loomine on pandud ootama paremaid aegu. Täismandaat ja jagamatu strateegiline eelistus kuulub Eesti riigi tõsiseltvõetavaks tegemisele ja integreerimisele läänemaailma struktuuridesse. Me hoidsime raskel ajal eelarvet tasakaalus, et ühineda eurotsooniga, pidasime võimalikuks eraldada 5% riigieelarvest kaitsekulutustele, et pälvida NATO heakskiit, me lööme kaasa kõigis USA sõjalistes operatsioonides, kuhu meid kutsutakse; me osaleme koos rikaste riikidega Kreeka finantsabipaketi koostamisel jne.

Kõige sellise jaoks on meil olnud võimalik raha leida täpselt nii palju, kui eesmärgi eeskujulik täitmine nõuab. Jääb mulje, et kui tuleks nõue veel viie lisaprotsendi eraldamiseks kaitsekulutustele, pingutaksime püksirihma ja “teeksime ära”. Teine reaalne eelistus on transporti, tehnilisi kommunikatsioone ja riigiaparaadi avalikku nägu puudutava taristu loomine. Nendeks eesmärkideks pole rahakott enam piiramatult lahti ja tuleb otsustada, millises järjekorras mida teha, kuid näiteks õpetajate palgatõusuga võrreldes on taristuga seotud investeeringud alati eelistatud. Ka koolimajas tehakse reeglina euroremont ära enne, kui selles majas töötavate inimeste palka tõstetakse.

Selliste eelistuste tulemuseks on ametlike struktuuride tasandil lääneriikidega väga tihedalt lõimitud väike (üli-)eeskujulik liikmesriik, mille poliitiline eliit tunneb ennast rahvusvaheliselt kompetentsema ja enesekindlamana kui eales varem ning kus avalik elukorraldus, sealhulgas riigiaparaat, on üsnagi läänelik. Ma usun, et enamikul valijaist on sellise tulemuse üle siiralt hea meel. Kuid siinsamas peitubki murekoht. Läänega lõimumise ja lääneliku taristuga riigis elamise eesmärgil on osa valijaist olnud lahkelt nõus edasi lükkama oma ettekujutuse täitumise läänelikust elustandardist oma isiklikus elus. Täpsemalt, talle on tundunud, et kui lõimumise ja taristuga saab asi korda, siis jõuab järg ka tema kätte.

Kuid globaalne maailm on selles osas pakkunud ebameeldiva üllatuse: jätkuval majanduskasvul põhinevad arengumudelid tunduvad vähemalt Euroopas olevat oma potentsiaali ammendanud ning ka meil Eestis jäävad asjad (heal juhul) pikemaks ajaks nii, nagu nad praegu on — kusjuures Eesti demograafiline prognoos muudab tulevikuväljavaated kraadi võrra tumedamaks. Sellega seoses muutub aga õpetajate ja teiste poliitilise retoorika järgi Eestile oluliste inimeste olukord ajutisest püsivaks.

Sisuliselt seisneb Eesti riigi pakkumine õpetajatele nüüd järgmises: “Teie tegevuse majanduslik väärtustamine ei tule mitte kohe pärast lõimumist läänega ja lääneliku taristu loomist, vaid lükkub väljakujunenud asjaoludel määramatusse tulevikku. Sest tegelikult on meil tähtsamaid eesmärke kui see põhiseaduses nimetatud rahvuse, kultuuri ja keele värk — sellised eesmärgid nagu riigieelarve tasakaal ja rahvusvahelistele organisatsioonidele antud lubadused.”

Õpetaja ei tunne ennast petetuna mitte sellepärast, et tema palk ei tõuse, vaid sellepärast, et valitsuse deklareeritud põhimõtted lähevad tegudest aina selgemalt lahku; ja ka sellepärast, et valitsus üritab tema ajutisena välja pakutud kannatusi põlistada.

Lihtsamalt öeldes jagab meie reaalsuses kehtiv ühiskondlik kokkulepe riigi prioriteedid kolme kategooriasse: 1) nendeks, mille tarvis leitakse raha nii palju kui vaja siis, kui seda on vaja (rahvusvahelised kohustused); 2) nendeks, mille jaoks leitakse raha järgmisel võimalusel (taristu), ja 3) nendeks, mille jaoks leitakse raha siis, kui eelarvesse peaks tekkima ülejääk (ilma eelarve koostamise põhimõtteid üle vaatamata). Õpetajad, arstid, päästjad, lasteaia- ja koolilapsed ning üliõpilased kuuluvad paraku kolmandasse kategooriasse.

Streigi sõnumit saab seetõttu interpreteerida kaheti; võib öelda, et õpetajad pole enam nõus selles kategoorias olema. Valitsuskoalitsioon seevastu üritab sõnastada streikijate sõnumit mandaadina haridusvaldkonda efektiivsemaks muutvateks reformideks sama kategooria raames. Järgmised valijad näitavad, kas inimesed on kehtiva paradigmaga edaspidi nõus.