Meil ei ole vulkaane, mis võiksid ootamatult purskama hakata. Meie kõigi aegade võimsaimat maavärinat (mis oli umbes 2 000 000 korda nõrgem kui äsja Jaapanis toimunu) ei pruukinud paljud tähelegi panna. Ja isegi kui maa väriseks, siis purustava hiidlaine tekkimiseks ei jätkuks Läänemeres vett.

Tormituuled kipuvad meil mõnikord katuseid ära viima ja metsa maha murdma. Ent troopilisi orkaane ega purustavaid tornaadosid siinmail ei esine. Tuisk võib paarsada inimest küll teele lumehangedesse jätta, aga terveid külasid minema pühkivaid lumelaviine pole karta. Lumesulamisveega jõgi või tugeva tuule ülespaisutatud meri võib paar-kolm meetrit tõusta ja mõne hoone ära rikkuda, aga see on tühiasi. Mägisematel maadel pole ka paarikümnemeetrine veetaseme tõus võimatu ning suurte jõgede ümbruses jäävad teinekord kümned tuhanded majad vee alla.

Talvel teeb pakane liiga? Ajuti ettetulev 30kraadine pakane on isegi Lapimaaga võrreldes köki-möki, rääkimata Kanadast või Kesk-Siberist. 30 kraadi suvekuumust paneb Maroko või Peruu elanikke muhelema: “Oh, mõnusalt jahe ilm täna!”

Eestis võib rahulikult merre või järve või jõkke ujuma minna. Pole tarvis karta ei haisid ega krokodille, piraajasid ega meremadusid. Võib ka rahulikult metsas jalutada. Suured kiskjad on meil enamasti ülipelglikud ja nende kohtamine pigem meeldejääv looduselamus kui eluohtlik olukord. Kui lõunamaades ronivad kõiksugu mürgised roomajad otse elumajadesse, siis meie ainuke märkimisväärselt mürgine madu – rästik – üritab end tavaliselt inimasustusest kaugel hoida. Puugid on meil küll vastikud ja ohtlikud, ent kas malaariasääskede või tarantlitega oleks parem lähestikku elada?

Eesti asustus on nii hõre, et võib õlg õla vastas elama harjunud jaapanlasele või bangladeshlasele hirmu nahka ajada. Mets katab ligi poolt Eesti territooriumi ja küllaga on puutumatut loodust, millest linnastunud tehnoühiskonnas enam unistadagi ei osata. Ja metsast – taastuvast loodusvarast – saab puitu. Energiakriisi vastu on meil teisigi rohtusid. Turbarabad toodavad samuti taastuvkütust ning põlevkivivarude puhul võime loota, et enne suudab inimkond kasutusele võtta uued energiaallikad, kui meil maapõu tühjaks saab. Eestis on piisavalt puhast vett – jätkub nii joomiseks, suplemiseks kui paadiga sõitmiseks.

Mida me siis vingume? Kui pisikesed ebamugavused kõrvale jätta, leidub maamunal vähe kohti, kus elu Eestiga võrreldavalt turvaline ja stabiilne. Suuremal osal planeedi Maa asukatest on põhjust meid kadestada.