Unenägude teooria
Kunagi juhtus yks sõber mainima umbes nii, et "ta nyyd läheb ja logib ennast võrku sisse". Minu kysiva ilme peale lisas ta, et, "noh, magama."
Ahaa. Mõtlesin mina. See oli nyyd kyll yks hea kujund. Ja veel, näe kui kaasaegne. Sest miski paarkymmend aastat tagasi poleks saanud keegi niimoodi ju ytelda, kui arvutivõrke veel ei olnud.
Aga, et jah, nagu oleksime kõik miskisugused arvuti-taolised asjad oma ärkvelolekus: sisendite ja väljunditega, mäluga, programmidega jne. Ajame omi asju, töötleme materjale, jõuame otsustele jne.
Aga õhtul, kui magama läheme, logime ennast võrku sisse ja hakkame nägema unenägusid. Ja see käib hoopis teistmoodi kui see meie ärkveloleku yksik-elu.
Hm. Huvitav mõte, eks ole.
Inimkond on ju aastatuhendeid juurelnud unenägude tähenduse ja otstarbe yle. Ja selgust pole siiamaani. Ilmselt niisama lihtsalt seda selgust ei tulegi.
Igatahes on teaduslikud meetodid unenägude uurimiseks
kasutatavad vaid väga piiratult, kuna puudub kontrollimise võimalus,
puudub objekt/objektiivsus (igayks võib ju rääkida mida tahes,
kuidas
sa kontrollid?), puudub võimalus unenägusid kuidagi fikseerida ja
taastada, nendega eksperimenteerida jne.
Seepärast ongi
unenägude teooriad jäänud rohkem religioonide jm vaimsete
valdkondade hoolde. Psyhhoanalyys sealhulgas, muidugi.
Aga siis tuli meelde teine asi. See on vist miski tuntud hindude ytlemine: "Maailmu on rohkem kui liivateri Gangese jõe kallastel". Ja sinna juurde veel see, et inimeseks siia maailma syndimine on ylimalt haruldane syndmus.
Ja kohe tulid meelde need korduvad unenäod. Et näed unes, et oled seal varem (unes) olnud. Ja justkui mäletad ja tead, mis on ja kuidas toimub. Ja lähed või jätkad sealt, kust eelmine kord nagu pooleli jäi või nii.
Või siis, et näed midagi unes ja tead, et kohe-kohe juhtub niimoodi, justkui nagu eelmisel korral sealsamas.
Kunagi lapsepõlves piinasid mind õudusunenäod. Isegi nii, et lausa kartsin magama jääda. Aastakymneid hiljem juhtusin unes taas sinna kohta, kus need lapsepõlve õudusunenäod olid toimunud. See oli yhe suure maja pööning. Aga seekord oli see ammu mahajäetud, tolmune, tyhi. Ainult mina teadsin, mis seal kunagi oli toimunud.
Nagu elaksidki unenägudes veel mingit elu. Ja ka too elu läheb edasi, nagu siinnegi. Eks ole.
Miks mitte?
Võibolla me elamegi paljusid elusid korraga. Ja paljudes maailmades. Ning unes, "võrku sisse logides", saame neist osa.
Ega unes ju suurt midagi tahtlikult teha ei saa. Minateadvus justkui oleks alles, see tähendab, et me tunneme, et see toimub "meiega", aga mitte sel viisil, nagu "päris" elus.
Seepärast on ka unenägusid hiljem raske ymber jutustada. Nagu oleksid need miskis teises mälus, millele on raske ligi pääseda.
Ja kysid teise inimese käest, et mida see kyll võis tähendada, mida ma unes nägin. Sa ju ei lähe kysima teise inimese käest, et mida see tähendas, mida ma mõtlesin, eks ole. (Kull, Lotman 1995.)
Mis viitab ju sellele, et unes me pole me ise. Teine operatsioonisysteem, teised programmid, teine keskkond.
Teistsugused maailmad.
Kui võttagi tõeks, et unenägudes me elame oma teiste "minadega" teistes maailmades, siis näib tõesti, et neid maailmu võib olla rohkem kui liivateri jõe kallastel.
Taas jälle, lapsepõlves nägin unes tihtipeale tuumasõda, kuidas meie kodumaja oli varemetes jne.
Ju siis mõnes paralleelses maailmas niimoodi asjad läksidki.
Või siis, kui unes surma saad. Ju siis suridki seal tolles maailmas. Ärkad yles ja tunned kergendust, et siin veel edasi elad.
Millegipärast on kindlasti vaja, et me perioodiliselt sinna "võrku" yhenduksime. Nii palju on kyll katseid tehtud, et kui inimest takistada und nägemast, siis hakkab ta lausa ilmsi und nägema, unenäod hakkavad teda kiusama.
Huvitav, miks seda vaja peaks olema? Kas laadime sel ajal alla miskeid
uuendusi või laseme endalt midagi tõmmata? Ei tea.
-----------------------------
Lisan yhe viite ka, et korrektne olla.
Une ajal (vähemalt S.Freudi vaate kohaselt) inimene ei mäleta, et ta on ise, vaid sukeldub eelindividuaalsesse maailma. C.G.Jungi järgi võib samamoodi toimuda üleminek kollektiivselt teadvuselt kollektiivsele alateadvusele. Kuid üheks normaalse inimese elamistingimuseks on see, et ta üles ärgates suudab taastada identiteedi iseendaga. Ka eelindividuaalne (alateadvuse) maailm on semiootiline, kuna osa mälust ei maga, küll aga on ta raskesti tõlgitav. Unenägusid on raske ümber jutustada, sest tegemist pole üksnes erineva keelega, vaid ka erineva mäluga. Une nägija pole sama subjekt. See pole tõlkimine, vaid dialoog. Minnakse teise juurde küsima, mida tähendab see, mida nägin unes. Ent inimene naljalt ei lähe küsima teiselt, mida tähendab see, mida mõtlesin olles ärkvel. - Kalevi Kull & Mihhail Lotman. Semiotica Tartuensis: Jakob von Uexküll ja Juri Lotman. (Ilmunud ajakirjas "Akadeemia", 7(12), 1995, 2467-2483.)
