Francis Fukuyama ennustatud ajaloo lõppu ilmselt siiski ei tule. Viimaste aastate sündmused annavad nimelt põhjust arvata, et inimkonna ideoloogiline areng jätkub pidevalt ega lõppenudki koos külma sõjaga.

Fukuyama teos „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“ (e.k 2002) on ­eriti Eestis väga valesti mõistetud, sest kriitikud lugesid seda kui maailmarahu ennustust. Tegelikult ei kirjutanud Fukuyama kusagil, et saabub maailmarahu, vaid et liberalism on saanud võidu natsismi, kommunismi ja teiste võistlevate ideoloogiate üle. Inimesed, kes kiirustavad pärast järjekordset terroriakti või sõda rääkima Fukuyama rappaminekust, ei ole Fukuyamat kas lugenud või pole temast aru saanud.

Fukuyama ennustas, et liberalism – see tähendab turumajandus ja liberaalne demokraatia – on inimkonna tulevik. Fukuyama arvas, et suured ühiskonnaelu tüliküsimused on kommunismi ­kokkuvarisemisega lahenenud ja on jäänud vaid tehno­kraatlik, igav riigivalitsemise töö. Tegelikult nii ei läinud. „­Brittidel on eks­pertidest kõrini,“ teatas enne Suur­britannia Euroopa Liidust lah­ku­­mise rahvahääletust ­Michael Gove, üks lahkumise poolehoidjaid. Britid hääletasidki vastu ­ekspertide soovitusi Euroopa Liidust ­lahkumise poolt. Ka praeguse USA presidendi Donald Trumpi kampaanial oli raskusi tema poliitilisi seisukohti toetavate ekspertide leidmisega, tehnokraatliku eliidi kriitika ­Trumpi ­pihta ei takistanud aga tema valimist USA presidendiks. Ideoloogia ­võidutses tehnokraatia üle. Brexit, Trump ja pa­remradikaalide edu paljudes Euroo­pa riikides annavad põhjust ­arvata, et inimkonna ideoloogiline ­ajalugu pole lõppenud, vaid jätkub ilmselt veel mõnda aega ega lõppe tõenäoliselt kunagi.

Viimased kakskümmend viis aastat valitsesid lääneriike tehnokraadid. Analüütikud ja valijad kurtsid, et parteid on üksteisega lootusetult sarnased, sest ekspertide soovitused vajalike sammude osas andsid poliitikutele enamasti ette üsna kitsa tegevusvälja. Täpselt samamoodi ahenes meedia diskussiooniruum ja tekkis nn peavool, millest välja jäävad seisukohad marginaliseeriti. Brexit ja Trump tõid aga ideoloogia poliitikasse tagasi.

Miks aga saab nimetada moodsat paremradikaalsust mitteliberaalseks nähtuseks?

Liberalism, nagu ka teised populaarsemad ideoloogiad, on laialivalguv ja paljude harudega maailmavaade. Peaaegu kõik lääneriikide traditsioonilised erakonnad asuvad suures plaanis ühe ja sama liberaalse traditsiooni piirides, olgu nende nimeks liberaalid, konservatiivid, sotsiaaldemokraadid, rohelised või midagi muud. Nad kõik jagasid suures ulatuses usku demokraatiasse, isikuvabadustesse ja ettevõtlusvabadusse. Nende parteide maailmavaatelised erinevused on väikesed.

Peamine põhjus nimetada viimaste aastate paremradikaale mitteliberaalseteks on see, et paremradikaalid ise rõhutavad oma erinevust viimase veerandsajandi liberaalsest peavoolust ja tahavad sellele väljakutset esitada. Teiseks aga näitab nende maailmavaate analüüs, et see erineb mitmes aspektis oluliselt liberaaldemokraatlikust peavoolust.

Tänapäeva paremradikalism on kokku klopsitud mitmest ideoloogilisest suunast. Selle osadeks on traditsiooniline rahvuslus, parem­äär­­muslus (sh neonatsism), antifemi­nism, antiislamism, konservatiivne kristlus, uuspaganlus ja vasakradikaalne globaliseerumisvastasus. Viimane osa on väga huvitav, sest ­kuigi paremradikaalid armastavad rõhutada oma parempoolsust, on nende maailmavaate globaliseerumisvasta­ne osa kogu oma kriitikaga suurkorporatsioonide ja töökohtade välja­vii­mise kohta puhtalt üle võetud vasakradikaalsest globaliseerumise kriitikast. Seda näitab ka see, et paljud vasakradikaalid on üle läinud Trumpi leeri.

Mitmed paremradikaalsuse elemendid on omavahel vastuolus, mistõttu nii erakonnad kui poliitikud valivad sobivad osad ja segavad endale sobiva poliitkokteili kokku. Selles pole midagi ebatavalist, ka liberalismist on väga palju eri versioone.

Uute ideoloogiliste arengute komponentideks võib lugeda rohelist liikumist, loomaõiguslust ja patsifismi, mis on segatud globaliseerumis­vastasuse ja mitmesuguste marksistlike teooriatega majandusest ja rahvusvahelistest suhetest.

Paremradikaalide ebaliberaalsust näitab kõige paremini see, et nad nimetavad peaaegu iga nende ideoloogiaga vastuolus olevat seisukohta ja sammu mõttevabaduse piiramiseks või diktatuuriks. Seda ka siis, kui see kõik toimub liberaaldemokraatlike institutsioonide reegleid järgides. Paremradikaalide jaoks on ebameeldiv maailm, kus on hulk erinevaid seisukohti ja kus paremradikaalide ideed peavad avatud turuplatsil teiste ideedega võistlema. Selline avatud turu­plats on nende jaoks ideoloogiline diktatuur. Nad peavad oma seisukohti ainuõigeteks ja nõuavad neile domineerivat kohta avalikus diskussioonis. See on selgelt ebaliberaalne seisukoht, sest liberalism rõhutab ideede võrdset konkurentsi.

Paremradikaalid ei nõustu ka demokraatia põhilise seisukohaga, et legitiimsete reeglite järgi vastu võetud otsuseid tuleb täita ka siis, kui enne otsuse vastuvõtmist olid nende vastu. Näiteks nimetas EKRE riigikogu fraktsiooni juht Martin Helme Saksamaa parlamendi otsust seadustada homoabielu „ideoloogiliseks diktatuuriks“ ja Mart Helme arvas, et politsei ei peaks tegelema seksuaalvähemuste paraadide turvamisega.

Paremradikaalide kõrvalekaldumist liberaaldemokraatia ­peavoolust näitab ka see, et Ungaris ja Poolas, kus paremradikaalid on võimul, on nad mitmete sammudega kärpinud sõnavabadust, kohtute sõltumatust ja erakondade võrdseid võimalusi poliitilisel maastikul. ­Paremradikalismi eesmärgiks tänapäeval pole mitte ühe partei diktatuuri kehtestamine, vaid konkurentsiolukorra selline mõjutamine poliitmaastikul, mis tagab neile püsiva üleoleku, tõrjudes konkurendid poliitilise ja ühiskondliku maastiku servadesse. Moraalset õigust ammutavad nad veendumusest, et liberaalid teevad oponentidega täpselt sedasama.

Ei Lähis-Ida tagurlikud islamirežiimid ega Vladimir Putini kleptokraatia ei suuda esitada liberalismile globaalset väljakutset, sest nende atraktiivsus väljaspool toetavat kodust kultuuriruumi on väga napp. Paremradikaalsusega on teisiti. Need raputavad lääneriike, mis on aastakümneid olnud parimad näited liberaalsetest demokraatiatest. Kui liberaalse demokraatia püsimine USAs või Prantsusmaal on kahtluse all, siis ei saa enam rääkida liberalismi paratamatust võidukäigust.

Konkureerivale ideoloogiale saab vastu vaid omaenda, atraktiivsema ideoloogiaga. Tehnokraatide katsed paremradikaale tõrjuda tehnokraatliku kriitikaga ja viidetega autoriteedile on ebaõnnestunud sisuliselt kõikjal. Kõige edukamad vastuseisud paremradikaalidele on samuti olnud tugevalt ideoloogilised. Parim näide on Emmanuel Macroni kampaania Prantsusmaal, mis tõrjus paremradi­kaalse Marine Le Peni ­kõrvale ­mitte tehnokraatliku kriitika, vaid selgelt ideoloogilise, väärtustele viitava kampaaniaga.

Kui Macroni saab nimetada peavoolu liberalismi ebatavaliselt atraktiivseks esindajaks, siis samal ajal kestavad ideoloogilised arengud ka vasakul tiival. Tuleviku ­ennustamine on tänamatu töö, aga uute ideoloogiliste arengute komponentideks võib ilmselt lugeda populaarsust kasvatava rohelise liikumise, loomaõigusluse ja patsifismi, mis on segatud globaliseerumisvastasuse ja erinevate marksistlike teooriatega majandusest ja rahvusvahelistest suhetest.

Ideoloogia ei kao kuhugi ka inimloomuse enda tõttu. Kujutage endale ette põlvkonnavahetust kusagil kauges riigis kauges tulevikus, mille käigus on uus eliit peale kasvamas nii poliitikas, majanduses kui ühiskonnaelus. Kas see uus eliit väidab, et riigi parimad kohad tuleb neile anda seetõttu, et nende aeg on lihtsalt kätte jõudnud, või tulevad nad siiski välja tavalise seisukohaga, et vana eliit tegi kõike valesti ja nüüd on vaja uut algust, restarti, värsket hingamist? Seni on põlvkonnavahetusega tänapäeva maailmas tihti kaasnenud suurem või väiksem muutus poliitikas ja pole põhjust arvata, et see muutuks. Ilmselt ei tule ideoloogia lõppu kunagi.