Vikerkaarelviibija käekõrval
"Vikerkaar 20. Valik esseesid 1986-2005"
Koostaja Märt Väljataga. SA Kultuurileht, 2006. 542 lk.
Minu meelest pole mäss väärt mässamist, kui selle läbiviijad pole leidlikud" (Lauri Sommer, 2001). Ajakiri Vikerkaar alustas mässuvaimuga, mis oli sel ajal ainuvõimalik. Isegi Karl Vaino tegi siis perestroikat - vähemalt enda arvates. Pole ime seegi, et aegade jooksul on koos ühiskondliku rahunemise ja stabiilsuse kasvuga mugavamaks muutunud ka ajakiri. Intelligendid on juba kord seda sorti hästi kohanejad olevused, et eelistavad mõttetule mässule mõtterikast lojaalsust. Leidlikkust see paraku ei arenda.
"20aastaselt minnakse alla tänavale (mässama, demonstreerima); 40selt jäädakse aknale, et teisi julgustada, 60selt tõmmatakse aknaluugid kinni" (Fanny de Sivers 1988). Kuigi Vikerkaar loodi nimelt n o o r t e autorite ja lugejate jaoks, olid selle põhitegijad algusest peale pigem 40ste kui 20ste põlvkonnast. Julgustajad, mitte mässajad. Et nad tänaseks aknaluugid kinni oleksid tõmmanud, ei julge väita, aga suuremat huvi nad väljas toimuva vastu küll ei tunne.
Esseeraamatu autorite valik on tugev, ehkki võinuks olla ühtlasem. Paiguti on teemade kirevuse eelistamisega tasemes järgi antud. Tore on, kui filosoofi võrreldakse baaridaamiga (Jüri Eintalu), aga sama hästi võib teda ka kalamehe või lüpsjaga võrrelda. Ja Rein Kruus oleks veel vaimukamat näidet väärinud.
Igatahes näitab raamatu ilmumise fakt sedagi, et kui Vikerkaar milleski oma vanemale vennale Loomingule vastandub, on see peatoimetajate taotluslik varjujäämine kaasautorite efektse massi taha. Meil on põhjust rääkida Semperi Loomingust, Tuglase Loomingust ja miks ka mitte Kalle Kure Loomingust. Aga Veidemanni, Tasa või Väljataga Vikerkaar oleksid täiesti lollid väljendid.
1986 on ajateljel rännu alustamiseks igati huvitav aasta. Teatud pluralism oli juba jõudnud välja kujuneda, mida tõestab kas või see, et kahe esimese essee autoritest tsiteerib Linnar Priimägi Goethet ja Heinet, Edgar Savisaar aga Gorbatšovi ja Pravdat.
1986-1991 läks lahti ja muutus aina hullemaks üldine heitlus pimedusest pääsemiseks, kus ainult väga targa taktikaga õnnestus mõnel autoril suurem osa lööke sihile viia (Tiit Matsulevitš 1988). Apokalüptilised pole üksnes pakutavad tulevikustsenaariumid, vaid ka kaasaja olukorra hindamine. (Pimeduse, täpsemalt tunneli kujundi on oma essees välja toonud ka Rein Veidemann.) Seda mõjuvamad on mõned täideläinud ennustused, näiteks: "Ei ole mingit põhjust arvata, et vene imperialism mingil põhjusel muutuks äkki rahuarmastavaks ja naabreid austavaks" (Kaido Kama 1989).
Vikerkaar oli pöördeaja lipukandja - tiraažiga 53 000. Nüüd on lipukandja nišši pugenud, trükiarv on tänaseks stabiliseerunud 1500-le.
Vähem kui veerand sajandiga on muutunud fundamentaalsedki mõisted. Kui Savisaar kirjutas 1986 ennustuslikult, et juba mõne kuu pärast algab Eestis Virumaa fosforiidikaevanduste küsimuses "normaalne avalik diskussioon", siis vaevalt ta küll ette kujutas, missugust moolokit "normaalne" avalik diskussioon endast kahekümne aasta pärast kujutab ja kuidas ta ise selle haardes keerleb nagu lihamasinas. De Sivers 1988: "...karjuda on lihtsam kui riiki valitseda." Nüüd on risti vastupidi, riiki valitseda on väga kerge, pole kuulnud ühtegi võimulolijat kurtmas, et ta sellega hakkama ei saaks. Karjuda on aga oi kui raske, kui sa just "juudid ahju!" või "kommarid ahju!" tasemel IQga ei ole.
Kui valimiku enne 1992 ilmunud tekstid olid ja on igale lugejale ühtmoodi mõistetavad, olulised, lähedased (totalitaarsed?), siis pärast seda muutub kõik. Antiikaegne unenägude käsitlus (Anne Lill 1992) või Jumala ja Kuradi transformeerumised ida religioonides (Jaan Kaplinski 1993) pole enam üldrahvalikud vaimutoidupalad - ja need on veel suhteliselt universaalsed teemad, tõin nad näiteks vaid minimaalse ajalise distantsi tõttu. Ajakiri muutus ajatuks.
Nõnda jaotub ülejäänud kolmveerand raamatust minugi jaoks huvitavateks ja ebahuvitavateks teemadeks. On paratamatu, et kuna olen pungiga rohkem kursis kui inimese põlvnemisega, pakkus Richard Villemsi essee mulle rohkem elamusi kui Sommeri oma.
1995. aastaks on segaduste aeg jäetud juba nii kaugele, et võib hakata bilanssi kokku lööma (Rein Ruutsoo). Endine tagakiusatud ja unustatud orvulaps Eesti on saanud ise pereisaks, kes omakorda kasulapsi (venekeelseid migrante) vähemalt Ruutsoo arvates liiga karmilt ja rumalalt kasvatab.
Minu jaoks said ajas rändamine ja enese taasleidmine kokku ajatelje keskel, Kajar Pruuli (1995) ja Mart Velskeri (1996) retrospektiivsetes kirjandusloolistes töödes. Esimese "Etnosümbolismi ja etnofuturismi" pean üldse raamatu parimaks ja vikerkaarlikemaks kirjutiseks. Napisõnalisus ja mõtteselgus on mulle alati imponeerinud. Nimetet vooruste poolest sekundeerib talle Mati Undi ""Meie"-mehe vahemärkus" (1987), mis kõigile kuuekümnendate kirjandusliku situatsiooni lakeerijatele teenitud maksahaagi annab.
Tiit Hennoste "Kaanon. Kaanan" (1997) on juba puhas tänapäev ja loodetavasti veel rohkem homne - kui sellesse muidugi suhtuda kui hoiatavasse märgutulle, mitte neutraalsesse situatsiooni kirjeldusse.
"Vikerkaar 20" pole ainult see, mis kaante vahele mahub. Rohkete viidete kaudu viivad sellest kõrvalteed muu vaimuvara, iseäranis Vikerkaares endas ilmunud ja valikusse mittepääsenud tekstideni.
XXI sajandi materjalidest äratab suurimat tähelepanu Riho Västriku Klooga surmalaagri õuduste aineline (2002). Olgugi, et see on lühike ja üksnes refereeriv, annab ta siiski tõestust, et Vikerkaarel jätkub leidlikkust tänapäevalgi leida kogu ühiskonda irriteerivaid teemasid. Peaaegu kogu eesti rahvas on ju veendunud, et sakslased olid Teises maailmasõjas meie tublid relvavennad - muidugi mitte pooltki nii vaprad kui eestlased, aga siiski puhtad ja viisakad. (Muidugi ei põhine see veendumus fašismil, milles Vene võimukandjad Eestit süüdistavad, vaid hoopis räigel natsionalismil.)
Miks Eesti ühiskond niivõrd eduka majandusliku ja ainelise arengu taustal on vaimselt säärasesse primitiivsusesse mandunud, võiks olla mõne järgmise Vikerkaare essee teema.
Vikerkaar pidas juubelit ja leinas Radugat
Ajakirja Vikerkaar 20. sünnipäevapidu peeti ligi viis kuud õigest tähtajast hiljem kirjanike maja musta laega saalis. Põhjuseks peatoimetaja Märt Väljataga sõnul Vikerkaares ilmunud esseede valikkogu trükist ootamine. Ühtlasi leinati sel kevadel hingusele läinud venekeelset paralleelväljaannet Raduga. Vene stiilis ja endisel stalinliku konstitutsiooni päeval (5. detsember) pidu ka toimus - valge viina, pirukate ja samovariteega.
Vikerkaare Tartu toimetaja Kajar Pruul ei lasknud leinameeleolul langeda ning põhjendas isegi valge-puna-valget (valgevene demokraatide rahvusvärvides) laudlina kunagise ÜRO asutamiskoosolekuga, kus nõukogude delegatsiooni nõudmisel silt "White Russia" asendati sildiga "Byelorussian SSR". Raduga olnudki selle Valge Venemaa häälekandja.
Kirjanike Liidu esimees Jan Kaus leidis, et Vikerkaar on mõttekirjandust alati ilukirjandusele eelistanud, mida tõestab ka esseekogumiku ilmumine sünnipäevaks. Ehtsa kultuurifunktsionäärina ei lisanud ta poolt sõnagi selle kohta, kas nimetatud tendents on hea või halb.
Värske Vikerkaare antoloogia kolmekümne neljast autorist olid kohal väga paljud, nõnda et hoolega autogramme krabanud Mati Miliusel ei jäänud õhtu läbi mahti muuks kui nende väljapeilimiseks ja pastaka pihkusurumiseks.
Esimene peatoimetaja Rein Veidemann mäletas üsna hästi Vikerkaare nimepanemislugu. Kultuuriajakirja ristiisaks oli praegune investeerimis- ja äritegelane, tolleaegne EKP osakonnajuhataja Tõnu Laak, kes pidi kõrgemal pool nime kinnitama ega jõudnud viimasel hetkel välja mõelda midagi muud kui selle kõige süütuma ja tema arvates mitte millegi nõukogudevastasega assotsieeruvaga. Kuuldes hiljem, et Eesti Vabariigis oli ometi sellenimeline väljaanne ilmunud, ehmatanud ta väga.
Kirjandusteadlane ja õppejõud Mart Velsker soovis Vikerkaarele sünnipäeva puhul, et see Tartusse koliks. Tartus on nüüd ju Värske Rõhk ja hirmus palju noori autoreid. Vikerkaarega koos tuleksid mõned normaalsed ka.
Kirjamees Hasso Krullile meeldis sünnipäevapeol kõige rohkem samovar, mille läikivast palgest ta kuidagi silmi lahti ei saanud. Krull uskus, et kui Euroopa Liit ja tema toetusrahad püsivad, saab sama lõbusalt pidada ka Vikerkaare 40. sünnipäeva.
