Viktor Turkin: Üleöö lapse hooldusõigusest ilma
Mees, kel rippus Facebookis foto, kus ta mängis oma paariaastase lapsega, sai ootamatult andmekaitse inspektsioonilt ettekirjutuse: te peate selle foto kõrvaldama! Mees elas lapse emast lahus.
Andmekaitseinspektorid põhjendasid ettekirjutust sellega, et last tohib esindada, sh tema pilti avalikkusele demonstreerida vaid hooldusõiguslik vanem. Kõnealuse lapse ainuhooldusõigus kuulus aga uue perekonnaseaduse rakendussätte kohaselt emale.
Eestis kehtivast perekonnaseadusest tuleneb, et üldjuhul kuulub lapse hooldusõigus mõlemale vanemale ühiselt. Selleks et hooldusõigust kaotada, peab olema tõendatud, et ühine hooldusõigus ei vasta lapse huvidele: näiteks peab kohus leidma, et üks vanem on last kõlbeliselt rikkunud, vanema õigusi kuritarvitanud või pole muul viisil suuteline hooldusõigust nõutaval viisil teostama.
Kõnealune isa millegi sellisega hakkama saanud ei olnud. Tema ei kaotanud oma hooldusõigust ei kohtu otsusel ega rikkumiste tõttu – vaid lihtsalt üleöö nagu paljud teisedki Eesti isad, kes ise ei pruugi sellest veel käesoleval ajalgi teadlikud olla. Nimelt hakkas 2010. aasta juulikuus Eestis kehtima uus perekonnaseadus. Kuni selle ajani Eesti õigussüsteemis hooldusõiguse kui sellise mõiste puudus. Eeldati, et emal ja isal on lapse suhtes alati võrdsed õigused ja kohustused. Uus perekonnaseadus tõi aga sisse hooldusõiguse mõiste, kusjuures vanematel on eelduslikult ühine hooldusõigus ka juhul, kui nad elavad lahus. Hooldusõigust muuta saab vaid sellekohase kohtulahendiga.
Pisike juriidiline nüanss
Trobikond Eesti lapsevanemaid, kes elavad lapsest lahus, kaotas aga hooldusõiguse pisikese juriidilise nüansi tõttu: uus seadus ütles, et lapse ainuhooldusõigus hakkab kuuluma vaid vanemale, kelle elukoha on kohus varasemalt lapse elukohaks määranud. See tähendab, et paljud vanemad, kes vana perekonnaseaduse kehtivuse ajal ei olnud lapse elukoha üle sisuliselt vaielnud, avastasid uue perekonnaseaduse jõustudes, et nad on ilma jäänud kogu hooldusõigusest. Neile on alles jäänud vaid õigus lapsega suhelda ja kohustus last ülal pidada. Aga nad ei saa enam last esindada – näiteks puudub neil õigus kaasa rääkida lapse kooli ja lasteaia valikus. Nad ei tarvitse saada arstilt infot lapse terviseseisundi kohta. Ja – nagu näha ülaltoodud näites – neil pole enam õigust isegi oma suhtlusportaali kontol näidata fotot, kus nad on koos oma lapsega. Vanem, kes kaotab oma lapse hooldusõiguse, kaotab suurema osa oma vanemlikest õigustest üldse.
Seaduseelnõu autorid põhjendasid asja väitega, et asjade selline korraldamine osutub asjaosalistele vähem koormavaks kui alternatiivne lahendus, mille kohaselt oleksid kõik vanemad uue perekonnaseaduse jõustumisel saanud lapse suhtes ühise hooldusõiguse. Oletati, et kui oleks valitud teine tee, kasvanuks plahvatuslikult kohtuvaidlused, mis tabanuks esmajoones neid vanemaid, kes olid korra juba lapse elukoha määramisel pika ja kuluka kohtutee läbinud ning pidanuks uuesti ainuhoolduse taotlemiseks kohtumenetluse algatama.
Eelkirjeldatud läbimõtlemata lahendusviis osutus siiski väga olulise hulga vanemate, esmajoones isade jaoks ebaõiglaseks ja probleeme tekitavaks. Märkimisväärne hulk isasid, kes lapse elukoha kohtulikul määramisel nõustusid (näiteks lapse vanusest tulenevalt) selle jätmisega lapse ema juurde, leidsid end ootamatult olukorras, kus nende vanemaõigused osutusid üleöö senisest oluliselt piiratumaks. Seda olukorda ruttas kohe ära kasutama teatud ringkond emasid, kelle varjamatuks eesmärgiks oli isa eemaldamine lapse elust ning kõikide lapse ja isa vaheliste kontaktide blokeerimine.
Läbimõtlematu lahendus
Olen kohanud juhtumeid, kus mõned vastutustundetud arstid ei andnud lapse pärast siiralt muret tundvale isale samal põhjusel vähimatki informatsiooni lapse tervise kohta – põhjenduseks samuti hooldusõiguse puudumine. Samuti olen ametialaselt pidanud kokku puutuma aastapäevad tagasi loodud kummalise äärmusfeministliku ühinguga, mille peamiseks tegutsemiseesmärgiks võib pidada katset hävitada lastest lahus elavate isade suhted lastega või muuta need äärmiselt komplitseerituks – säärasel viisil ootamatu kingina saadud hooldusõigus andis neile selleks märksa ulatuslikumad võimalused.
Hooldusõiguse kuuluvuse üle otsustamisel peaks siiski olema määrav vanema soov ja valmisolek lapse suhtes hooldusõigust teostada. Seaduse mõtteks ei saa olla sunniaparaadi abil lapsest eraldi elava, kuid hooldusõigust reaalselt teostada sooviva ja suutva vanema tahte piiramine tema hooldusõiguse lõpetamisega. Mida peaksid tegema aga isad, kes on üleöö ja ülekohtuselt hooldusõiguse kaotanud? Põhiseadusega antud perekondlikke tagatisi silmas pidades on igati mõistetav, kui lapsest hooliv ja tema elus osaleda sooviv vanem pöörduks seadusandja tahtel kaotatud hooldusõiguse taastamiseks kohtusse.
