Kui laulva revolutsiooni päevil olid eestlased valmis terendava vabaduse nimel kas või kartulikoori sööma, ei teadnud nad veel, et seda kord tõesti teha tuleb. Nüüd on säärane aeg käes ja keegi ei tea, millal see lõpeb. Ent mis on see, mille nimel nüüd pingutada, uskuda ja loota?

Euro, vastab Ansipi valitsus – ehkki nii palju julgust peaministril ei ole, et lubada eesmärgi täitmatajäämise korral tagasi astuda. On siis euro tõepoolest Eesti riigi taassünni või vabakssaanud riigi NATO ja euroliiduga ühinemisega võrreldav „suur eesmärk“? Kindlasti mitte, seda enam, et Kreeka hoiatavale näitele on täiendust pakkumas Portugal, Hispaania ja Itaalia. Saab meil enam üldse olla tõeliselt suurt sihti? Ikka saab, kuigi võib-olla ei kõla see nii uhkelt kui kunagine soov elada taas omas riigis. Eesti riigi ainus tõsiseltvõetav pikaajaline eesmärk saab olla püsimajäämine.

Taastatud Eesti riik saab peagi sama vanaks kui too esimene, millel oli antud maailmakaardil püsida napp paarkümmend aastat – kaduvväike aeg maailmaajaloos, ülimalt oluline aga eestlaste eneseteadvusele. Täna ei teadvusta me endale kuigi sageli seda imet, et nii pisikesel rahval, mis elutseb Euroopa ääremaal Vene karu kaisus, on päris oma riik. Selle asemel kirume valitsust ja riigikogu, ja meil on ikka õigus, sest asjad ongi ju halvasti. Oleme hakanud unustama, et veel üsna lähedases minevikus olid nad veel palju halvemini.

Eesti ema lahkumine

Ei saa olla riiki rahvata. Eestlaste iive on olnud negatiivne 19 aastat järjest. Samas on rahvaarv plahvatuslikult vähenemas lahkujate võrra. Kui veel eelmise aasta lõpul räägiti paarikümnest tuhandest mujal maailmas elavast ja töötavast eestlasest, siis peatselt ilmuv inimvara raport käib välja suurusjärgu võrra suurema, ehmatava numbri: 130 000. Ja enam pole moes see, et pereisa käib Soomes ehitamas, külastab kord-paar kuus peret ja loodab selle olukorra võimalikult kiiresti lõpetada, vaid lahkujad on fertiilses eas, ent veel lasteta, haritud naised, kes tõenäoliselt Eestisse enam mitte kunagi tagasi ei tule. Kelle lapsed end vaevalt eestlastena identifitseerivad ja meie keelt kõnelevad.

Ja miks peakski? Tänaseks on selge, et see „hea elu“, mida tegelikult vaid väike osa siinsest rahvast mõne aasta jooksul maitsta sai, ei tule enam kunagi tagasi. Buumi harjal endale laenude toel kodud ja autod soetanud noored edukad inimesed, kes tänaseks täiendavad töötute troostituid ridu, mõistavad valusalt, et on petta saanud. Raske on ainult näpuga näidata, kes on see peamine petja. Pangad, kes laenu andsid? Riik, kes hävitas meile muretu vanaduspõlve kindlustama pidanud pensionisambad? Ameerika börsispekulandid, kes ahnusest pimestatuna virtuaalset raha katteta paljundasid? Või oleme süüdi ikkagi meie ise, sest uskusime Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmise rumalavõitu muinasjuttu?

Paljuke meil siis üleüldse on neid töötavaid inimesi, kes veel riigil makse maksavad, töötuid ja vanu üleval peavad? Läinud aastal oli Eestis ümmarguselt 886 000 tööealist inimest. Registreeritud töötute arv jääb praegu veel alla saja tuhande, tegelike töötute arvu hinnatakse aga umbes sama suureks kui Eestist lahkunute hulk. Kuigi ametlik töötuse protsent on praegu 14 peal, räägitakse reaalsest 20-protsendilisest töötusest. St tegelikke töötegijaid on ümmarguselt 700 000. Seda, kui paljude inimeste eneseusalduse ja eneseväärikuse on pikaajaline tööturult eemalejäämine lõplikult hävitanud, me ei tea.

Suurem osa neist 700 000-st on pidanud leppima palgavähendusega, ent maksab ikka veel kangelaslikult makse, mis üha suurenevad – võimuliitu dirigeeriv Reformierakond on senimaani pikki aastaid jutlustatud maksuvähenduste asemel nii otsest kui ka kaudset maksukoormust üksnes suurendanud. Ennustatakse, et lähema 15 aasta jooksul kaotame rahvastiku vananemisega veel umbes sada tuhat töötegijat, kes omakorda eeldavad õigustatult, et elu jooksul makstud maksude eest on riigil neile nüüd ka midagi vastu pakkuda.

Vaesus hävitab vaimsust

Viiendik Eesti elanikkonnast elab vaesuses. Neist lastest, kes kordki päevas kõhtu täis ei saa, julgevad poolihääli rääkida vaid valitsusest minema pekstud sotsid, kelle tõsiseltvõetavuse on mutta trampinud koostöö Keskerakonnaga pealinnas ja erakonna juhi kummalisevõitu mängud „struktuuridega“. Ent vaesus toodab omakorda vaesust – ja harimatust. Vaestest peredest pärit laste võimalused jõuda kõrghariduseni on piiratud. Meil räägitakse teadmistepõhisest Eestist, aga keegi pole võtnud vaevaks hinnata, kui palju andekaid lapsi ei saa materiaalsete võimaluste puudumise tõttu sobivat haridust. Me ei julge endalt küsida, kui suure osa rahva vaimsest potentsiaalist on vaesus juba hävitanud. Vastus võib olla nii hirmus, et me pole valmis seda kuulma.

Vilets tervis on vaesuse kõrval on teine rahva halastamatu hävitaja. Hinnanguliselt 90 000 ravikindlustuseta inimest on riigile rahaliselt vägagi kulukas koorem nimelt pikemaajalises perspektiivis. Ent küsigem: kui paljud neist praegu vajaliku ravita jäävatest inimestest lähemate aastate jooksul üldse teovõimeliseks jääb? Mitu protsenti neist peame n-ö lõplikult maha kandma, st maksumaksja rahakoti peale vegeteerima jätma? Vastus võib meie väikese rahvaarvu juures olla nii kohutav, et me ei ole valmis seda kuulma.

Töötus, vaesus on vilets tervis on tänase Eesti kolm kõige suuremat muret, ent valitsus näeb suurima eesmärgina eurot, mis vaesust esialgu pigem suurendab, töökohti see iseenesest ei loo ja tervist kindlasti ei paranda. Ansipi lemmikveendumus, et parim sotsiaalpoliitika on majanduspoliitika, võib toimida headel aegadel, ent osutub pelgaks sõnakõlksuks halbadel aegadel, mil arvestatav osa elanikkonnast on nõus loobuma tsirkusest, kui vaid leiba jaguks.

Tunnistada tuleb, et vaevalt täiskasvanuikka jõudnud teine Eesti vabariik ei ole tänaseks mitte noor, terve ja tugev organism, mis esimese tõelise kriisiga tõenäoliselt edukalt hakkama saab, nagu see tema eas loomulik oleks, vaid hambutu suuga virilalt naeratav kidur äbarik, kelle elujõud ja püsimajäämine on küsitav – ja seda sugugi mitte niivõrd väliste vaenlaste pahatahtlikkuse või maad laastavate sõdade pärast, kuivõrd tema enese elujõuetuse tõttu, mida kriis on omalt poolt räsinud tunduvalt valusamalt kui tuumik-Euroopa riike.

Paljudki neist, kes töötuse, vaesuse ja haiguste kadalipust loodetavasti siiski eluga läbi tulevad, on aga suure tõenäosusega kaotanud usu riigisse, mis on tihti oma sõnu söönud ja raskel ajal inimestelt võtnud kordades rohkem kui vastu andnud. Seetõttu pole põhjust arvata, et meil nii pea lapsi rohkem sündima hakkaks või Eestist lahkumise tempo peatuks. Liiga valusaks võib osutada mõistusega põhjendamatu armastus riigi vastu, mis maailma suurte meelest võiks sama hästi ka olemata olla, nagu ajalugu on tõendanud. Ja kui meie ise ka enam ei usu ega armasta seda väikest tuulist maanurka, kus kõneldakse imelikku neljateistkümne käändega keelt, siis ei tee seda keegi.