Ameerika jumalad, sina, mina ja keegi Richard
Oivaline stsenaarium, huvitav sündmustik, suurepärased näitlejatööd ning kõigele lisaks veel ohtralt alasti kehasid, vägivalda ja verd. Rohkem verd kui ükskõik millises Quentin Tarantino filmis, sõna otseses mõttes kõikjal. Arvustuste põhjal olid mu ootused tõeliselt kõrged, olin valmis nautima Amazon Prime’i seriaali „Ameerika jumalad“ ning valima seda üheks oma 2017. aasta meelistelesaateks. Olin lausa nii valmis, et otsustasin hakata Amazon Prime’i kliendiks üksnes selle seriaali pärast.
Ma vaatasin sarja, ja see ei meeldinud mulle. Kuni mulle meenus, et olin selle eest juba maksnud. Ja ma vaatasin seda üha edasi. See ei hakanud mulle ikka meeldima. Proovisin uuesti. Endiselt ei meeldinud.
Iga kord, kui ütlesin endale „Küllalt! Ma ei vaata seda rohkem!“, ütlesin endale ka „Aga ma ju maksin selle eest!“. Ja nii ma muudkui vaatasin „Ameerika jumalaid“, ehkki see ei meeldinud mulle, kuni esimese (ja ainsa) hooaja lõpuni. Aga ma kasutasin oma raha ära, sest vaatasin seriaali!
Mõtlesin veel, et ehk peaksin üle kolima Netflixi ja vaatama sealt sarja „Kaitsjad“. „Ei,“ ütlesin endale. „Ma maksin Amazon Prime’ile „Ameerika jumalate“ vaatamise eest, ja seda kavatsen ka teha. Kohe praegu!“
Ma ei tunne sind, hea lugeja, aga ma tean sinu kohta üht asja: sa oled käitunud samamoodi nagu mina. Ei, ma ei arva, et sa vaatasid „Ameerika jumalaid“ ja et see sulle ei meeldinud. Pigem usun ma, et see meeldis sulle väga – eks ole? Ma pean silmas hoopis seda, et palju kordi oled sa ostnud mingi asja, proovinud seda, leidnud, et asi ei meeldi sulle, aga seda ikka edasi kasutanud, sest raha sai ju makstud.
Sa läksid restorani ja tellisid Caesari salati. Kanalihatükid selle sees olid justkui kummist ja maitsesid nagu kõrvatropid. Kuid lihtsam oli sul need ära süüa kui tunnistada endale, et olid teinud halva valiku nii toidu kui ka restorani osas. No võib-olla ei söönud sa ära kõiki kanalihatükke, aga igatahes sa üritasid. Üritasid küll!
Sedalaadi asju on nii minu kui ka sinuga veel juhtunud. Näiteks on juhtunud õunad. Neid juhtub Eestis sel aastaajal palju, ja tavaliselt väga suurtes kogustes (vanavanaema ütleb mulle, et tänavu võib küll olla erand).
Õunad. Neid ei pea isegi ostma. Nad kukuvad sinu aeda, su vanemate aeda ja sa muudkui sööd neid. Ega nad sulle väga ei meeldi, ja sa oled neid niikuinii liiga palju söönud, kuid neid tuleb muudkui juurde ja juurde ning sa ei saa neid lihtsalt prügikasti visata, eks ju? Tegelikult ka: sa ei saa ju visata toitu, puutumata, puhast toitu (pealegi veel taimetoitu) lihtsalt niisama prügikasti?
Nii toodki sa õunu tööle kaasa, kutsud oma kolleege neid sööma, nemad jälle toovad omi õunu ja kutsuvad sind neid sööma. Õunad on kõikjal, õunad veerevad siin ja seal, sul ja mul hakkab juba kõht valutama kõigist neist õuntest, õuntest, õuntest, õuntest, õuntest... Aga oleks vale, piinlik ja sündsusetu neid mitte üles korjata, mitte süüa, neist mitte moosi keeta või kooki küpsetada, vaid jätta nad lihtsalt maha mädanema või visata prügikasti. Sellist meeletut raiskamist ei kiida keegi heaks!
Aga me ju ei raiskagi. Me muudkui sööme õunu ja vaatame „Ameerika jumalad“ lõpuni. Sellepärast, et sina, lugupeetud lugeja, ja mina samuti – me oleme normaalsed, tavalised inimesed. Me käitumegi niimoodi. Me sööme õunu hunnikute kaupa, mitte ükshaaval, nagu Aadam olevat seda teinud. Ning meile tundub see õige, ehkki kõht valutab.
Kuid on olemas ka mõned ebatavalised inimesed, kes nimetavad end majandusteadlasteks. Nemad mõtlevad teistmoodi. Kõigi nende õunte söömine on vale, ütleb nende õpetus.
Nad mõtlevad tõesti pentsikult. Näiteks usuvad nad, et kui te olete raha juba kulutanud ja teil pole võimalust seda tagasi saada, tuleks asi lihtsalt unustada. Nad usuvad, et kui õunad teile ei meeldi, ei pea te neid sööma, isegi kui olete eestlane! Nad räägivad inimestele, kuidas pole vaja teha ebameeldivaid asju lihtsalt sellepärast, et raiskamist ära hoida. Tegelikult usuvad „majandusteadlased“, et asjad, mis teile ei meeldi – õunad, kanaliha Caesari salatis või sarja „Doktor House“ seitsmes hooaeg –, pole üldse raiskamine, kui jätta need söömata või vaatamata või visata need prügikasti.
„Majandusteadlaste“ meelest peaksid tavalised inimesed langetama niimoodi kõiki otsuseid. Mitte ainult Amazon Prime’i või restorani asjus, vaid ka kõigis muudes argielu küsimustes. Enda loodud teooriates kirjeldavad ja selgitavad nad sel viisil elavate olendite käitumist.
Jaa, muide, ma oleks pidanud juba enne teile ütlema, et „majandusteadlased“ ei tegele mitte ainult uskumisega. Nad loovad ka teooriaid, see on nende töö. Neil on isegi olemas nimi isikule, kes elab vastavalt nende uskumustele: Homo economicus. See tüüp peaks „Ameerika jumalate“ vaatamise lõpetama ammu enne kaheksandat osa.
Aga miks ei suuda need „majandusteadlased“ tunnistada lihtsat fakti, et meie, tavalised inimesed, kugistame igal sügisel piiramatus koguses õunu ning satume ikka ja jälle sööma kummist kanaliha halvasti valmistatud Caesari salatis? Miks on nende tööks mõelda välja teooriaid Homo economicus’e, mitte meie kohta?
Mitte et lihtsus oleks ilmtingimata parem kui keerukus. Vastasel juhul poleks meil vaja ei Amazon Prime’i ega Netflixi, tavalisest televisioonist piisaks täiesti. Pigem on põhjus selles, et töö alustamiseks on tarvis lihtsat vundamenti, või muidu jääb töö üldse tegemata. „Majandusteadlased“ pidid lihtsatest asjadest alustama ja Homo economicus ongi lihtne sell.
Teine vastus on aga kohutav. Kui teile kohutavad asjad ei meeldi, siis parem hakake edasilugemise asemel kohe „Ameerika jumalaid“ vaatama, sest kõik järgnev on kohutavam kui kogu tolle sarja veri, seks ja vägivald kokku. (Tehke, palun, oma otsus, see on teie kohus! Ärge öelge mulle, et „kuna ma olen lugemisega nii kaugele jõudnud, pean ma lõpuni lugema“.)
Kohutav vastus seisneb selles, et „majandusteadlastel“ on õigus. Neil on õigus, sest pole tõesti mõtet hetkegi muretseda telekanali tasu pärast, mille ma juba ära maksin, ja Caesari salati pärast, mille eest pean ma maksma, ükskõik kas ma seda söön või mitte. Vale on end kõiki nende õunu täis toppida.
Aga „majandusteadlaste“ ebatavalisse kampa kuulub ka Richard H. Thaler, kes on veelgi ebatavalisem. Tema ei kahetse hetkegi, kui valab kanalisatsiooni äsja ostetud kalli veini, kuna selle maitse ei vastanud ootustele. Seejuures meeldib talle raha ja meeldib ka vein – meeldib, tõesti meeldib.
Ehkki ta kuulub „majandusteadlaste“ punti, otsustas Thaler Homo economicus’e asemel uurida sind, mu lugupeetud õunasööjast lugeja, ja mind, kes ma vaatasin „Ameerika jumalaid“ viimase osani. Selle käigus sai ta näiteks teada, et meie ehk sina ja mina ei hooli mitte ainult rahast – sissetulevast rahast, väljaminevast rahast –, vaid ka kaasinimestest ning sellistest mõistetest nagu ausus ja õiglus. Homo economicus ei teeks neist kunagi välja.
Kuna Richard Thaler juba nii veider oli, huvitus ta ka viisist, kuidas me plaane teeme ja kuidas me tehtud plaane kahetseme ja kuidas me püüame kangekaelselt oma plaanidest kinni pidada ning kuidas me mõnikord ei saa isegi aru, mida me tahame praegu või tulevikus. Homo economicus ei satuks neis asjus kunagi segadusse, no kohe mitte põrmugi.
Huvi eest sinu, minu ja meie vastu sai Richard tänavu üheksa miljonit Rootsi krooni. See teeb üheksasada kolmkümmend üheksa tuhat nelisada nelikümmend seitse eurot ja kakskümmend seitse senti, kõik talle üksi, ilma kohustuseta seda kellegagi jagada. (Homo economicus tunneks kadedust, muidugi juhul, kui ta üldse midagi tunneb...) Richard sai Nobeli majanduspreemia.
Kui sul, austatud lugeja, tekib tahtmine saada rohkem teada Richardist, tema arvamusest meie kohta ja lähemalt sellest, miks tuleks kõik need sügisõunad maha vedelema jätta, võid sa järgmisel kevadel tulla Tartusse ja kuulata loengukursust „Käitumine otsuste ja valikute tegemisel“, mida mul on au esitada Tartu ülikooli majandusteaduskonnas.
Ma ei saa sulle lubada, et need loengud oleksid sama põnevad kui „Ameerika jumalad“, aga ausõna, seal räägitakse päris inimestest. Huvitavatest inimestest, nagu sina ja mina.
