„See on üksildaste kummituste saatus!“ laulab austraallane Abraham ­Kenny (35), artistinimega The Diamond Blow, üksi linnahalli üüratul ümmargusel kontsertlaval.

Kui ta oma kurva laulu lõpetab, kaigub saalist vastu vaid tolmune vaikus, 4200 pehmet pruuni tooli ta ees seisavad tühjalt reas. Veel seitse aastat tagasi kõlas selles saalis käteplagin ja vile, enne kui linn hiiglasliku halli sulges.

Nagides ei ripu enam ühtki mantlit, kohvikus ei kõlise klaasid. Ainult Abraham hulgub koridoride vahel (uksehoidja loal, alarmsüsteem majas töötab).

Ta on siin mitu muusikavideot filminud, siin harjutab ta trumme, klaverit ja kitarri. Paneb oma plaadi­materjali kokku.

Kennyt tühi hiigelhoone ei hirmuta. See maja oli tema koduks aastaid. Mitte küll pidevalt, sest aeg-ajalt elas ja seikles ta mujal, aga elutee tõi austraallase ikka linnahalli tagasi. Praegu on ta endale uue peavarju leidnud.

„Aga mul pole ühegi hoonega olnud nii erilist ja nii tugevat sidet nagu linnahalliga,“ ütleb ta. „Linnahall hoiab mind Eestis.“

Linnahall on sama tume ja ühiskonna äärealadele tõugatud nagu temagi, arvab Abraham Kenny. Kui hoone oleks inimene, siis ilmselt näeks ta Abrahami moodi välja: must pikk mantel õlgadel, rasked sõdurisaapad ja kahvatu jume. Rõõmsast no worries austraallasest on asi väga kaugel.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel