Delfi kommentaariumi sünnilugu: Kus te olete, Cafferlover, Lehvike ja Viigerhüljes?
Hans H. Luik helistas, kutsus kohvikusse. Oli 1999. aasta detsember, meedias valitsesid maailmalõpu meeleolud. Kõige teravam küsimus oli, kas millenniumi vahetumist peaks tähistama siis, kui lööb ette 2000 või 2001.
Hans tõmbas jopetaskust paberilehe. „Microlinki omad tegid portaali.“ Ta silus kortsus lehte Delfi avakülje väljatrükiga. „Vaata, portaal pole tavaline kodulehekülg, vaid selline, kust saab nagu igale poole edasi liikuda,“ valgustas ta. Ma olin Mega.ee’sse, Delfi.ee’sse ja Everyday.com’i juba kiiganud küll, kuid pabermeedia esindajana ei suutnud sellest innustuda. Õigemini – ei näinud, mis ühel portaalil tõelise ajakirjandusega pistmist võiks olla. Enamik kirjutavaid ajakirjanikke suhtus uudisportaalidesse üleolevalt.
„Mõtlesime Martinsoni ja Jehega, et Delfis võiks teha sellise eraldi kommentaarikeskuse,“ jätkas Luik, „sellise, kus inimesed saaksid ise öelda, mida nemad asjast arvavad.“ Järgnes kuulus visioon kollektiivsest ajust, kus üks hea mõte sünnitab järgmise, kus üks infokild leiab täiendamist kellegi teise lisatud tarkuseteraga, kus teadmiste voog veereb ja paisub nagu särav lumepall... „Avatud debati kanalina pole internetil võrdset! Spontaanne, samaaegne ja massiline! Arvamuste vool valib endale ise suuna ja arenduse!“ Nende hüüatuste saatel hüppasime vanast, ühesuunalisest massimeediast interaktiivsesse 21. sajandisse.
Hüperaktiivse lapse sünd
Hakkasime Hansu kabinetis tööle (lisaks veel Lea Larin, Margus Järv ning ajakirjandustudengid Allar Tankler ja Alari Rammo kui uue ajastu vaibe tabavad noore põlvkonna esindajad) kohe uue aastatuhande esimestel päevadel, esialgu küll toimetuse-siseste ajurünnakutega. Lösutasime magnaadi nahkdiivanil, tõmbasime end koomale, kui Luigel mingid delikaatsemad äriläbirääkimised sisse jooksid, lürpisime kohvi ja töötasime välja rahva-ajakirjanduse hüperaktiivset vormi, millel oleks „vahetu interaktiivsus, piiramatu info maht, kasvav kasutajaskond ja globaalsus“. Kusagil kolm korrust allpool sündis „vana“ iganädalane Ekspress, piiratud mahuga ja ebademokraatlikult ühesuunaline.
Veebruaris läksime „eetrisse“.
Tööpäev algas varakult, kella 7 paiku tuli läbi tuisu Narva maantee kontorisse rühkida. Noppisime igal hommikul paar-kolm uudist, millel tundus olevat vaidlemispotentsiaali, ning vormistasime need lühikesteks tekstideks, lõpus küsimus, mida siis kallis lugeja ise asjast arvab. Et anda debatile kaalu, tuli võtta igale uudisele kommentaare arvamusliidritelt ja ekspertidelt – ikka poolt- ja vastuargumendid, et oleks arvamuste paljusus! Aga kas lugejad üldse hakkavad oma arvamust kirja panema? Vaidlema? Me peame ise alustama, otsustasime. Panimegi alguses esimesed kommentaarid ise, vahel ka skisofreeniliselt iseendaga vaieldes, aga peagi sai selgeks, et seda polegi vaja – lugeja oli asjale pihta saanud ja sattus hoogu (mis pole tänaseni vaibunud). Mõne kuuga kasvas kommentaaride arv sadadesse tuhandetesse. Selgus, et Eestis on uskumatult palju inimesi, kellel on uskumatult palju aega pühendada end netis arvamuste vahetamisele.
Kommentaarikeskus oli Delfi avaküljel tähistatud omaette kollase ruudukesega nagu oma toaga. Kuskil mujal kui kommentaarikeskuse poolt valitud kolme loo all lugeja oma arvamust avaldada ei saanudki – kas te kujutate seda praegu ette?
Meil pole midagi kaklusklubi vastu
Kuu aega hiljem võis kommentaariumi toimetus teha esimese kokkuvõtte:
„Praeguse statistika järgi loeb iga kommentaari ligikaudu tuhat inimest. Omalt poolt lisab mõtteid palju väiksem hulk. Alati ei ole sisukat öelda. Suurimaks muutuseks võib pidada tsenseerimist. Jah, me langetasime selle otsuse, kuigi alguses tundus see meilegi Püha Sõnavabaduse kallale minemine. Roppused välja, seda muidugi – vastasel korral oleks meie arvamusrubriigist tõesti peldikusein saanud. Ent me läksime veelgi kaugemale, jättes välja ka sisutud karjatused ja mühatused. Mis õigusega me selekteerime? Eesmärk on jätta võimalikult palju ruumi mõtetele. Just mõtetele, ideedele, seisukohtadele, aga mitte solvangutele ja õelustele, mida siin ju nii mugav on varjunime all „eetrisse” paisata. Meil ei ole midagi kaklusklubi vastu, aga sõnasõda võiks toimuda intellektuaalset pinget pakkuval viisil. Rõõmustab, et meile on tekkinud püsikommentaatorid. Eriti tunnustame neid kommentaatoreid, kes julgevad esineda oma pärisnimega. Miks peakski arukas inimene oma isikut häbenema?“
Delfi kelder
Tõepoolest, intellektuaalne lumepall läks veerema. Absoluutse tõe kuulutajaid oli rohkem, kui arvata oskasime, enamgi veel – suur osa meie kommenteerijatest janunes filosoofia, moraali ja religioossete teemade, vabamüürluse jms järele. Prohvet Priskillal oli alati palju mõtteid, samuti Hillar Kohvil Viinahaualt. Suvalise kommunaalpornot käsitleva teema all (sundüürnikud vms) võis jutt umbes kümnenda kommentaari juures keerata nii diibiks, et tavainimene enam mõttelõnga jälgida ei suutnud. Intellektuaalne puder ja kapsad kees meil, toimetajatel üle pea. Mõtlesime, kas peaks tegema veel ühe kommentaariumi, mille võiks nimetada näiteks hullumaja.ee. Ühel päeval aga hakkasid meile hästi tuntud mõttehiiglased kaduma, selle asemel tilkus kommentaaridesse mingeid salapäraseid vihjeid stammkommentaatorite uute väljakutsete kohta. Kus nad on? Mis toimub? Selgus, et nad olid kolinud ühe suvalise artikli sappa, kus mõttevohand ulatus lõpuks ligi 50 000 kommentaarini.
Diip seltskond hakkas ise oma kooskäimiskohta kutsuma Delfi keldriks ning seal elasid nad kaua ja õnnelikult.
Cafferlover, Tsooru ja teised
Esimesest päevast peale tekkis kommenteerijate seltskond, kelle varjunimede tagant aimus isikupärast stiili. Cafferlover, Tsooru, Baari Gaerbezz, Uskumatu Toomas, Viigerhüljes, Tinkivinki ja Lehvike – neil oli alati midagi asjalikku öelda. Kes nad on? Seda polnud võimalik kuidagi teada saada. Püüdsime teha väljendite stiilianalüüsi, aga see ei viinud kuhugi. Ainuke võimalus ühendust saada oli kommentaariumi avalikku ruumi hüüda, et hei, Tsooru, võta ühendust! Aga nad ei võtnud, anonüümsus oligi ju selle mängu põhiline võlu!
Cafferloverile käis päris kõva jaht, ta oli absoluutne staar. Selgitasime välja, et caffer tähendab Lõuna-Aafrika slängis neegrit ning on halvustava alatooniga, mis oli meile suur üllatus. Neegrit hakkas caffer jälle tähendama sellepärast, et ta enne tähendas pühvlit (Syncerus caffer), kes on ka musta värvi ja elab ka Aafrikas. Cafferlover ehk see-kes-armastab-neegrit.
Versioone tema identiteedi kohta oli kaks: et ta on keegi füüsik Tartust või et tegemist on paljulugenud kaugsõiduautojuhiga. Lõpuks saadi talle jälile, kuid ta keeldus oma pärisisikut avaldamast.
Võrguidentiteet ei pruukinud inimese tegeliku eluga kattuda. Mõne tuntud väitleja võrgunimi oli aga sama nagu pärisnimi, tõenäoliselt ka isiklik arvamus. Leidus ka neid, kes kirjutasid hoolega ja kindla identiteedi all, aga päriselus arvasid asjadest teistmoodi kui virtuaalis.
Peldikuseina sünd
Kommentaariumi esimestel nädalatel käituti sama viisakalt nagu päriselus. Keegi ei ropendanud ega saatnud kedagi kuhugi – või siis juhtus seda nii harva, et labasuste välja toimetamine käis möödaminnes. Kuni ühel päeval avaldas professor Selma Teesalu arvamust kevadel kella keeramise mittevajalikkuse kohta ning keegi lajatas: pane ennast põlema! Professorile niimoodi? Selle päeva valvetoimetaja, muidu hea stressitaluvusega Lea Larin oli šokis ja põrnitses tardunult ekraani. „See tardumus kestis umbes viis minutit, enne kui me selle kommentaari ära kustutasime. Me nagu ei suutnud reageerida, me nagu ei saanud aru, et keegi tuleb ja kirjutab auväärt ja lugupeetud professorile, kõrgemas eas daamile, et pane ennast põlema.“ Ja nii see läks. Labasusi ja nilbusi hakkas iga päevaga juurde tulema. Eksperdid, kellel palusime ühel või teisel teemal debateerida, said nii, et tolmas. Juba hakati meile ära ütlema. Kord laskusin paar korrust allpool asuvasse Ekspressi toimetusse ja palusin kultuuritoimetaja Barbi Pilvrel mingile loole visata paar valvefeministlikku lauset kommentaariks. „Tänan, ei, miks ma peaksin laskma ennast kottida?“ Paljudel pabermeedia ajakirjanikel oli sama suhtumine: milleks ennast vabatahtlikult peksupinki panna. Hiljem Barbi leppis olukorraga ja lasi end „rahus sõimata“.
Siis toimus uue meedia konverents. Sõna võttis toonane välisminister Toomas Hendrik Ilves, kes parasjagu vaimustus Eesti Tiigrihüppe programmist. „Kollektiivse aju asemel oleme saanud peldikuseina,“ lausus Ilves arrogantselt sõrme nipsutades, nagu peletaks porikärbest lauavakstult.
Kaitsesime küll vahvalt kollektiivse aju ideed, ent igapäevane kommentaaride „tsenseerimine“ (otse öeldes – sõimu kustutamine) kahandas meie usku intellekti ülimuslikkusse. „Küsimus on selles, kuidas tekste suudetakse jooksvalt toimetada ja tühisuse rünnakuid vältida. Varasuvel tekkis commentis (kommentaarikeskuse ametlik nimi oli comment@delfi – Toim.) tühisuse ja tsensuuri tasakaalu kriis, paberlehed hakkasid Delfi kohta kasutama „peldikuseina“ hüüdnime,“ kurtis Luik.
Usk sellesse, et tekib uus sisuline kvaliteet, uued ideed, uued ideoloogiad, et omariiklus saab kasu seni väljundita olnud mõtterikkusest, hakkas natuke kuhtuma.
Hüüe öösse: mis teete?
Kommentaarium tajus sotsiaalset survet suhelda oma kundedega ka öösiti. „Hei, kirjutage, mis teete,“ postitas öövalves olnud Allar Tankler. See oli innovaatiline idee, millele peagi lisandus veelgi uuendusi, näiteks siniste ja kollaste tärnide lisamine – need pidid näitama, kui tihti selle nime all kommentaare on kirjutatud. Kollased tärnid tähistasid artiklite kommenteerimist, sinised uudiste kommenteerimist.
Kohe teenisid viis tärni ainult kaks kommentaatorit – cafferlover (viis kollast) ja szatan (viis sinist). Nemad juhtisid tärniarvestust teiste kommentaatorite ees ülekaalukalt.
Ka meie väljastasime oma tiitli „aasta inimene 2000“ – ootuspäraselt pälvis selle cafferlover, edestades Spellerit, Harri Kingot, Erki Noolt ja Marcel Vichmanni.
Samal aastal hääletasid kommentaatorid aasta teoks Erki Noole olümpiavõidu, teiseks tõusis Marcel Vichmanni kohtuvõit Hansapanga üle ja kolmandaks platseerus Narva elektrijaamade müümine.
Toimus ka missivõistlus. Ilu kriteeriumiks oli mõistagi kaunilt sõnastatud kommentaar: oluline oli see, kui seksikaid-võluvaid-armsaid kommentaare keegi postitas.
Miss Comment 2000 oli Viigerhüljes. „Liistappode aeg on ümber! 21. sajandi iluideaal on ja lahedaima võrguidentiteedi omanik on Viigerhüljes,“ hüüdis toimetus.
Kaks printsessi olid Lehvike ja Freerider. Publiku lemmiku tiitli pälvis samuti Lehvike.
Jagame jänesemaske
Me tahtsime ikka väga teada, kellega me räägime, kes on need kommentaatorid. Aga teeme päris kohtumisõhtu!
Neljapäeval, 7. juunil toimus paneel-piknik, et üheskoos kutsutud esinejatega (Linnar Viik, Sven Mikser) arutada, milline võiks olla commenti tulevik.
Ja kogunesidki pärisinimesed ühte Maarjamäe koduaeda. Õitsvate õunapuude all istus keegi hallis ülikonnas kiilaneva peaga härra, kulunud portfell põlvedel. Üks prillidega noormees hoidis kaugemate õunapuude varju. Üks tüsedam härra vahetas emotsionaalselt laetud repliike ühe lehviva seelikuga naisterahvaga. Mõni nägu oli meediast tuttav, aga otsest tutvustamist ei toimunud – anonüümsus oli püha. Oli veini ja näkse, Linnar Viik püüdis Powerpointi abil teemat hoida.
Õhtu edenedes ja veini vähenedes tekkis erinevaid arvamusi, läks isegi teravaks, ka kirglikuks – ja ikka nimesid nimetamata.
Õnnestunud kohtumisõhtu innustas uut pidu korraldama.
„Suvi on käes ja pool aastat oleme kõik ühist ekraani vahtinud. Oleme leidnud uusi sõpru ja vaenlasi, mõelnud põnevaid mõtteid ja mõnitanud nõmedaid. On aeg teha väike ekskursioon virtuaalsest maailmast reaalsesse.“
Ühel kolmapäevaõhtul korraldasime maskeraadi Pirita rannas. Kutsutud olid kõik, kes Delfi kommentaariküljelt kutse üles leidsid. „Kutsutud on ka Eesti vana-meedia esindajad, kes juba tükk aega on paanitsenud, sest nad ei näe, kes meie armsat seina siin sodivad,“ praalis comment (Tankleri isikus). „Meie eesmärk on lihtsalt kokku tulla, päikseloojangu raames väikest veini rüübata ja deejay rütmide taustal kollektiivset aju reaalis katsetada.“ Oli vaja registreeruda oma netinime kaudu – sellele meiliaadressile saadeti info kohtumiskohaga. Registreeruda tuli puhtbürokraatlikul põhjusel – avaliku ürituse korraldamiseks läheb tarvis igasuguseid kooskõlastusi ja lubasid ning vaja oli teada, palju inimesi on oodata kolmapäeva õhtul meiega kohtuma.
Täpselt keskööl kustutas Tankler lõkked, DJ Vadja Lahari pakkis kokku oma plaadid, lülitus välja psühhedeelne valgus rannaliival ja lahkus esoteerilisi tekste lugenud teadlane Merilai.
Omavahelisi kaklusi vist ei toimunudki, pimedas öös ei paistnud vähemalt, et keegi oleks haavatuna rannaliivale maha jäänud. Kiirabi, tuletõrje ja politsei jäid ka välja kutsumata…
Ühiskondlik debatt toimub siiski
Augustis 2000 ähvardas debatt kommentaariumi umbe ajada: teemaks oli välistööjõud ja sisserände kvoodid. Enamik meie kommentaatoritest nägi lisatööjõu – isegi värvilise tööjõu – vajalikkust Eestile. Palju kõlas ka lihtsalt sõimu, mille toimetuse tsensor eemaldama pidi. „See oli comment-külgede rekordpäev,“ postitas toimetaja Luik, „loeti ja kommenteeriti mis jube. Rõõmu tumestab rahvalike kommentaaride kvaliteet. Roppsuu-röökureid on palju liinile tulnud. Hoiduge mujale, sõbrakesed, head arenguteed teile. Hoidke ajudel tee vaba!“
Kommentaarium siiski ei petnud oma loojate ootusi – nii mõnelgi puhul kasutas see võimalust sotsiaalses elus aktiivselt kaasa lüüa. Kui kuulsate metsavendade Voitkade üle kohut pidama hakati, avaldas kommentaarikeskus arveldusarve numbri, et koguda raha vendadele parema advokaadi palkamiseks. Eriti hoogustus „kodanikuajakirjandus“ aga 2000. aasta suvel, kui Tallinna-Tartu maanteel läks kaduma hääletaja Heidi Homutov. Laekus hulganisti tähelepanekuid à la „Mina sõitsin laupäeval kella 12–13 vahel Tartu poole Tallinna lennujaamast mööda. Väga täpselt ei mäleta, kuid hääletajaid oli 2–3“ ja „Tol õhtul umbes kell 7 oli Lennujaama juures hääletamas vaid kolm sõdurit. Kella 8 paiku polnud Mäos ühtegi. Umbes kell 20.45 oli Arkmal Tallinna poole hääletamas kolm varaküpset neidu suurte kottidega, ise püüdlikult kõrgetel kontstel kooberdades.“
Tuhandeid infokilde kogunes, sajad otsijad kammisid teeäärseid läbi – paraku küll tulemuseta, kuid aktiivne kaasalöömine online’i õhutusel oli sündinud.
Sündis ka interaktiivne romaan „Meie teeme järgmise presidendi“. Idee seisnes selles, et igaüks võis kirjutada järje ja toimetus pidi selle ühisloomingu kokku miksima... Hea idee soikus pärast umbes kolme osa (keegi täpselt ei mäleta), sest kollektiivne aju ilmutas märkimisväärselt kesiseid fabuleerimisoskusi. Ilukirjandus ikka ei allu demokraatia normidele.
Parem saatus ootas online-intervjuusid ja online-päevikuid. Need on nüüd meie argipäev, samuti nagu on kõikjale sulandunud ka kommenteerimisvõimalus.
