Hääl telefonis kostab osavõtlik ja konkreetne.

Tal on mulle marsruut valmis – Kalamaja tänavatel, kus ma varem käinud ei ole.

Lähen kohale, panen silmaklapid pähe (päikeseprillid veel lisaks) ja istun ootama.

Minut, kaks, kolm. Uks avaneb, sammud lähenevad, seesama osavõtlik hääl ütleb tere.

Ta nimi on Riin Ööbik, ta on pimedate ja vaegnägijate orienteerumisõpetaja pimekurtide tugiliidust, erialalt tüflopedagoog. Ta on omal alal Eesti parim.

Kümme minutit hiljem olen Riinu käekõrval Snelli parki jõudnud.

SISENEMINE TUNNELISSE: siin on käsipuu, ja kohe tuleb esimene aste. Foto: Vallo Kruuser

Tunnen koha ära, sest oleme tulnud läbi tunneli ja mööda asfalti ja munakiviteed ja kiviplaate ja siis sahisevad lehed ja paremalt põõsast kostab joodikute jorutamist ja kuskilt tuleb kusehaisu.

Riin pistab mulle pihku valge kepi, instrueerib, kuidas see viieks jupiks käib, ja laseb mul selle lahti võtta ja kokku panna.

Ei midagi üle mõistuse käivat.

Riin: „Sa liigutad valget keppi enda ees õlgade laiuselt mööda maad.

Kui kepp läheb vasakule, astub parem jalg; kui kepp läheb paremale, astub vasak jalg.“

Vasakule-paremale-vasakule-paremale.

Riin: „Libistad mööda maad, ja kui libistada ei saa, siis tõsta.

Kergelt, ära pigista! Praegu sa pigistad, sul on sõrmenukid valged!“

Vasakule, paremale, vasakule paremale.

Riin: „Kuidas enesetunne on?!“

„Ei ole viga.“

Riin: „Seda vastust ma tahtsingi.“

Me ületame sõidutee (ilma foorita ristmik), siis trammitee, jälle sõidutee (lõgiseva fooriga ristmik). Kõnnime kümme minutit ja siis ma enam ei tea, kus ma olen.

„Jääme seisma,“ ütleb Riin. „Äkki võiksid sa elada selles majas?“

Libistan peopesa üle ukse. Jumala võõras koht. Aga uks on sile, tundub, et hiljuti renoveeritud. Paremal uksepiidal veidi mu lõuast allpool on koodinupud.

Riin: „Tuppa vist ei hakka minema. Pööra oma kodule selg ja asume teele.“

Hoian kinni Riinu küünarnukist (see on saatjaasend), ja teekond algab. Hoian meeled erksad ja püüan salvestada nii palju kui võimalik.

Kõigepealt on vasakul lillepott, siis algab majadefront (Riin loetleb vihmaveetorusid), kuskil on jala­labasuurune loik ja maja, mille fassaadisoppidesse on lihtne takerduda. Kuskil koliseb tramm ja klõbiseb valgusfoor. Kaarekujuline pööre vasakule, ja siis tuleb suurem loik. Vasakule ümber nurga, siis on kuskil kaks elupuupotti (millele võib vabalt otsa joosta) ja prügikast (konide lehk alarmeerib sellest meetreid varem). Ja olemegi poe juures väljas.

See teekond võtab viis minutit. Nägijale on see lapsemäng. Kolmeaastane käiks selle vabalt ära. Aga kui sa oled pime ja sa pole seda teed kunagi näinud, on sul tunne, nagu rändaks sa pimedas ja põhjatus püksitaskus. Avastad, et sul puudub isegi selline anne nagu elementaarne oskus sirget sihti hoida.

LÄBI LOIKUDE: Riin Ööbik on pimedaid ja vaegnägijaid liikuma õpetanud ligi 20 aastat. Foto: Vallo Kruuser

Jälle toetab selg „kodumaja“ siledat restaureeritud ust. Nüüd ma enam Riinu küünarnukki ei klammerdu. Valge kepi abil püüan hoida kontakti vasakule jääva majadereaga. Ja avastada võimalikud keldriaugud, tellingud, mördiämbrid või autod. Selleks tuleb olla valmis, sest Jakob Rosin, noor raadiomees, kes valge kepi abil tänaval liigub, rääkis meeleoluka loo, kuidas ta sirgel ja siledal ja tuttaval teel äkki peaga vastu ekskavaatorikoppa jooksis.

Riin: „Sa pole vist hinganudki selle aja jooksul!?“

„Vahepeal korra hingasin!“

Riin: „Sul hakkab pea valutama, kui sa ei hinga! Ja lase õlgadest vabaks. Lõdvestu! Muidu sa kaua vastu ei pea!“

Maailmakuulus fotograaf Annie Leibovitz rääkis kuskil intervjuus, et kui tal on fotoaparaat käes, annab see talle enesekindlust. Ta on rollis.

Valge kepp on pimedale nagu fotoaparaat Leibovitzile. Ta on silmade eest, aga annab ka enesekindlust.

Riin: „Jää nüüd seisma.“

Jään.

Riin: „Pane kannad vastu äärekivi!“

Panen.

Riin: „Jalad paralleelselt! Su parem jalalaba vaatab väljapoole!“

Surun pöiad teineteise vastu.

Riin: „Mõlema jala varbad peavad olema õiges suunas. Muidu võtad sa vale suuna!“

Vahemaad, kus pole ühtegi maamärki, mida valge kepiga tabada võiks, võivad olla suured ja kui eksida sihiseadmisel kaks kraadi, võib lõpuks mitme meetriga mööda panna.

Ma ei suuda ära imestada, kuidas pime Viljandimaa mees Lembit Roosileht üksinda – nagu ta mulle kunagi rääkis – Tallinnas käib. Istub kodu juures bussi peale, sõidab Tallinna. Läheb maaliinide bussijaamast ise trammi peale. Sõidab Tondile. Läheb trammipeatusest pimedate ühingusse, ajab oma asjad korda ja sõidab Tondilt bussijaama ja bussiga koju.

Muidugi. Vahel on tal tulnud ette, et eksleb omaenda kodu juures kuskil garaažide taga ja läheb tükk aega, enne kui otsa peale saab, kus ta on.

Äpardustega tuleb arvestada.

Jakob Rosin ütleb, et olgu teekond nii tuttav kui tahes, alati jääb variant, et sa kuskil ära kaod. See käib asja juurde. Ja selle asemel, et heituda, tuleb esitada endale küsimus: missugusel põneval moel me olukorrale siis seekord läheneme!

Me käime OMA poeteed kokku seitse korda. Alates kolmandast korrast sekkub Riin ainult siis, kui asi ohtlikuks kujuneb.

Mingil hetkel juhib ta mu tähelepanu maja veelauale, millele on naelutatud plekiriba. See plekk on lahti, tilbendab näo kõrgusel ja kui sinna otsa jookseks, lõikaks plekk paremal juhul katki jopeõla, halvemal juhul põse.

Riin haarab mul kratist, kui olen kohe vastu treppi minemas.

Korra toob mu välja hoovist, kuhu polnud mõeldud minna.

Riin. „Ega ma sulle liiga ei tee?“

„Ei tee.“

MIKS ON ÄÄREKIVID HEAD: nende järgi saab pime jalakäija oma sihid õigeks seada. Foto: Vallo Kruuser

Riin: „Tavaliselt me sellises tempos ei tegutse. See kõik võtab aega.“

Ja siis ühel hetkel ma tunnen – pärast poriloiku –, et pole metallist käsipuud, mis peaks sattuma mu vasakusse pihku. Ei ole ega tule.

Kartes vette astuda, olen liiga paremale võtnud ja käsipuust kaarega mööda marssinud. Mu õlekõrs on läinud.

Fooriklõbinate ja automüra järgi püüan loigu-eelset asukohta taastada. Ei õnnestu.

Riin: „Kaks tundi oleme järjest harjutanud, peaksime lõpetama!“

„Pole hullu.“

Riin: „Võtame tempot maha!“

„Teeme veel!“

MEES VALGE VEMBLAGA: jalad tunnevad teed, nina nuusutab, kõrvad püüavad hääli. Foto: Vallo Kruuser

Mul on süda paha. Ma pole iial varem tundnud, et heitgaasid on nii vastikud. Mul on tunne, et ma liigun küürakil nagu seeneline (mis vastab ilmselt tegelikkusele). Ma ei suuda hinnata vahemaid. Poe nurga juures virutan kepiga vastu autot, mis kaeblikult huilgama pistab.

Kuskil kaldun totaalselt paremale, kuigi tuleks minna otse.

Loigutabamise protsent kujuneb mul seejuures muljetavaldavaks. Kuuel korral seitsmest astun ainsasse jalalaba-suurusse loiku, mida seal leida võib.

MASENDUS POLE KAUGEL: eelmine kord läks siit ju tee vasakule! Foto: Vallo Kruuser

Riin: „Võta rahulikult! Poe juures näeme!“

„No ei tea midagi, äkki trehvame juba varem!“

Vasak, parem, vasak, parem. Nagu koristajatädi, kes mopiga vastu toolijalgu kolgib, lähen seitsmendale ringile.

Viis minutit hiljem olen poe juures väljas. Paar korda Riin mind kuskil tõukab või tõmbab, aga üldjoontes ise.

Jäätist tahaks. Aga sellisesse suurde poodi pole pimedal inimesel Tallinnas üksi mõtet minna. Lihtsam on käia väikses poes või tellida kraam koju.

Riin joonistab kaupluse plaani mulle näpuga seljale.

KUIDAS POEST JÄÄTIST leida: Riin joonistab selja peale kaupluse plaani. Foto: Vallo Kruuser

„Praegu oled sa siin!“ Ta uuristab mu paremat neeru. „Siin on külmikusein, siin on saiariiul. Kella kümne peal (vasaku abaluu kandis) on infolett. Selle kõrval kassad.“

Kui mu jope oleks liiga paks, joonistaks ta need skeemid mulle peopessa.

„On siin keegi?“

„Jaa!“ vastatakse infoleti tagant.

Ütlen, et näete ise – ega ma siin üksi hakkama ei saa. ­Infotöötaja krapsab püsti, võtame ostukorvi kahe vahele ja otsime selle jäätise üles. Kassas teeb infotöötaja mu pangakaardiga vajalikud liigutused ja asi korras.

„Juhhuu!!! Tehtud! Jäätis on käes!“

PS Kui ma käiksin seda poeteed veel kümme korda, siis võiksin öelda, et nüüd vist on hästi. Sest tegelikult õpitakse neid marsruute pähe päevi ja nädalaid (ja vahel kuid).

Aga meil on jäätised käes ja kui ma oma maski silmade eest ära võtan, hakkab mul kahju pimedatest, keda Riin õpetab ja kes ei näe, kui šikk on nende õpetaja.

Ja päike paistab läbi vahtravõrade ja taevas on sinine. Ja kodumaja, mille ma arvasin olevat määrdunud pruuni, on nii kuldkollane, kui veel vähegi olla saab.

FINAAL: Õnnelik lehetöötaja käis pimedast peast poes ja asub nüüd oma veresuhkrut uuesti normi viima. Foto: Vallo Kruuser

Riin: Alustatakse hiliskevadel, suve alguseks saadakse teekond selgeks, kulutatakse see mällu. Ja kui pool aastat on harjutatud, vaadatakse talve hakul üle, sest lumeoludes tekivad rajad uutesse kohtadesse.

15. ­oktoobril ­tähistatakse ülemaailmset valge kepi päeva, millega juhitakse tähelepanu nägemispuudega inimeste vajadustele.

Päevale pani aluse USA president Lyndon Johnson 1964. aastal, ­Eestis märgiti ­valge kepi päeva esimest korda 1987. aastal.