Ta istub oma Toompea-korteris ja muretseb. Et peab sõitma Virtsu ja oma muuseumis Škodal starteri maha võtma ja ZILi kapoti värvida viima ja Tšaika välja ajama, Bentley ja Packardi ümber paigutama…

Nimekiri vajalikest tegemistest on pikk. Aga rooste muudkui sööb ja selle vastu ei aita isegi Kirsi ainuke truu abimees – tuul –, mis muuseumimaja uste alt sisse ja välja käib.

Kirss vaatab passi ja peeglisse ja otsustab, et midagi peab ette võtma. Ja ta paneb oma kaheksasilindrilised autod müüki – Bentley S2, Pa­ckard Super 8, Tšaika GAZ 13 katafalk, Rolls Royce Silver Spirit.

„Tervet kogu te ei müü?“

Raputab pead.

„Mõnda parunile kuulunud tõlda või landood?“

Never! Noormees! Never!“

„Või sõjaaegset Škodat, millele suurtükk taha käib?“

„Ei-ei-ei! No-no-no!“

„Aga kui mafiooso on ukse taga?“

„Noormees!“ Kirss vaatab mulle silma. „Mul on selline juhus olnud!“

Valeri Kirsi vanasõidukite muuseumi õuel Virtsus. Navigeerimiseks lohista fotol kursori või näpuga.

Nad olid neljakesi, üks oli olnud valges ja kolm mustas. Kolmekümneaastased sirged härrasmehed. Olid Saaremaale sõitnud lennukiga. Ütlesid tere ja do svidania, rohkem Kirsiga ei rääkinud.

Kogu nende tähelepanu võttis Kirsi uhkeim eksponaat, Nõukogude riigijuhtide esindusauto ZiL 111 A. Valmimisaasta 1960.

Kirss mõtles, et kas peaks oma Winchesteri – tal on üks niisugune 1942. aastast pärit viielasuline põmmutaja –, et kas peaks viielasulise Winchesteri Virtsu vedama. Aga leidis, et parem on maandada riske. Ja kui ülikondades kvartett oli oma teed läinud, müüs Kirss oma Zil 111A kiiremas korras maha.

„Kas nad ütlesid otse, et anna auto siia või?“

„Kuulge! Kas te olete ühtegi mafioosot kunagi näinud!?… Ma ei oleks seda eales ära andnud, kui mul ei oleks tekkinud tunnet, et nad tulevad tagasi. Ja siis võetakse see mult lihtsalt ära…“

Valeri Kirsi uunikumid. Vajuta märkidele, et vaadata lähemalt.

Kui Kirss läks Tartu Ülikooli juurat õppima, sõitis ta Tähtverest ülikooli peahoone juurde punase motorolleriga Tula. Ta tahtis vaadata, kas tema nimi on ikka peahoone seinal sissesaanute nimekirjas. Kui Kirss kohale jõudis, teatas miilits, kes tal terve tee juhtumisi sabas sõitis, et teel Tähverest Ülikooli tänavale eksis motorollerijuht liikluseeskirjade vastu viiel korral.

Kui Kirss ülikooli lõpetas, võttis ta iseendalt, emalt ja sõbralt laenu, ja ostis vana Mercedes-Benz 170. Tegi Mersuga avarii ja sattus Riiga vanaautohuviliste kokkutulekule, kus tegi vapustava avastuse – kõik kunagi Eestis ringi sõitnud vanad autod, Rollsid, Mersud, Horchid, Mayba­chid ja nii edasi-tagasi (Kirss ütleb iga kuue minuti tagant „ja nii edasi-tagasi“) on Lätimaale ära viidud!

Kirss vandus „vanaema vanade saabaste nimel“ (Kirss vannub tihtipeale nende saabaste nimel), et see peab lõppema ja asutas vanasõidukite kubi Unic.

Ta tahtis üles otsida ja korda teha vanasõidukid, mis veel Eestimaal leida on. Millel oleks Eesti tolm ja eesti lugu. Aasta oli 1975.

Kirss kauples, kiitis, moosis ja meelitas. Kui kuskil mõnd uunikumi nägi, peilis omaniku välja ning õppis tolle kasside ja koerte nimed ka püüdlikult selgeks.

Üle Nõukogude Liidu teadis Valeri Kirss kõiki Mercedese-, Packardi-, Rollsi- ja Jaguari-omanikke ja kui palju nende autod maksid.

Aastalõppudel saatis Kirss laiali 600 Unicu jõulukaarti. Üle Nõukogude Liidu teadis ta kõiki Mercedese-, Packardi-, Rollsi- ja Jaguari-omanikke ja kui palju nende autod maksid. „Ja nii edasi-tagasi.“

Kirss: „Arvake ära, kui kaua võttis aega, enne kui ma sain endale Palmse paruni tõlla!“

„Aimu ka ei ole.“

„See oli mu idioodi järjekindluse proovikivi!“

„Kui palju siis?“

„Söör! Kolmkümmend üks aastat!“

Kirss ise oli tollal õmblusvabriku Linda jurist, masinate alal mitte kõige kibedam käsi.

Ta otsis lennukifirma Argus poolt tehtud saja-aastasele autole sidurit („Auto ise kuulus ilmselt ärimees Rettermannile“). Kuulutas internetis, küsis kõigilt. 38 aastat oli otsinud. Ükspäev uuris midagi mootori juures ja avastas – sidur on autol täiesti olemas, hooratta sees!

Valeri Kirss teab omast kogemusest, mida tähendab sõit jalgrattaga Flying Dutchman. Vaata videost!

1995. aastaks oli Unicul üle 30 vana liiklusvahendi, taevas teab kust välja kaevatud. Tohutu suure esirattaga ämblik-jalgratas Flying Dutchman leiti Kuusalu prügimäelt, Puhja paruni jahikaarik avastati viljasalvest, Vasalemma paruni tõld küünist heinte all. Vana Fiat 508 oli peidetud puuriita. Argus (seesama, millel sidur kadunud) oli uputatud linaleoauku. Harkadra päästis Kirss Võsul poe ees autokoormast, teel utiili. Viie õlle eest.

Kirss möllas. Korraldas kokkutulekuid ja rallisid.

Osales oma uunikumidega kümnetel filmivõtetel Mosfilmis. Elem Klimovi filmis „Mine ja vaata!“ vedas oma Škodaga tsaariperet Ipatjevite majja mahalaskmisele.

Kirss: „Seal ma olin näoga kaadris sees!“

Mosfilmis käimistel oli kindel tagamõte. Kunagi oli Kirss istunud Stalinile kuulunud Packardis (Kirss: „Sel olid tohutu paksud klaasid!“) ja lootis, et ehk õnnestub see ükskord Eestisse tuua.

Kirsil seda pauerit jätkus.

Ja siis, 1988. aastal tekkis vanasõidukitele konkurent – missid.

Kirsi initsiatiivil valiti Miss Estoniat aastail 1988 kuni 2013.

Kirsi Toompea-korteris leidub missiatribuutikat igal sammul. Kirsil on seni silme ees kõigi kahekümne viie missi õnnehurm, kui võit välja kuulutati.

Tal on igasugused asjad meeles.

Kirss: „Ärinaine Enelin Meiusi võttis minu vastaseks võitluseks kaks miljonit ja 40 000 dollarit veel maffia käest!“

Jälle maffia!

Kirss: „Ma kaotasin mitusada miljonit närvirakku, ma võtsin põhimõtte, et ma ei keksi ega poksi naistega ja nii edasi-tagasi.“

1995. aastal jättis Kirss Unicu esimehe ameti sinnapaika ja pühendus missidele. Roostevastane võitlus siiski jätkus. 1997. aastal avas ta oma vanasõidukite eramuuseumi Palmse mõisas. 2006. aastal tõi muuseumi Virtsusse üle.

Papist taldrikul, mis naelaga Virtsu muuseumi ukse külge löödud, seisab teade, et tulen kohe. Ja Kirsi number.

See toimub ainult siis, kui Kirss on ise Virtsus. Muidu avab ukse teine inimene. Kui Kirss on kohal, rõkkab mastaapne maakividest sõidukimuuseum Kirsi häälest ja külastajate naerust.

Kus on Kirss, seal saab sõud.

Vasalemma paruni tõlla juures palub avada tõlla ukse väljastpoolt – sest sõbranna istub tõllas ja nõuab metsapeatust. Open the door!

Aega on kolmkümmend sekundit. Aeg hakkas jooksma – nüüd!

Tõlla ukse avamine nõuab meie aja inimeselt üksjagu nuputamist.

Kirsil jooksevad sipelgad mööda jalgu üles-alla, kui ta oma lemmikutest räägib. Kuidas ta vana Škoda (selle mootor oli kunagi nagu Stalingradi lahing ja nii edasi-tagasi) Raekoja platsil 2008. aastal ilusaimaks autoks kuulutati.

Me kohtume Kirsiga neljal korral, ja Kirss jõuab seda korduvalt rääkida, iga kord silmanähtavalt härdudes.

Nüüd on Kirss sisustanud Virtsu kõige koledamasse kalurite ühiselamusse maailma kõige ilusama toa.

Kirss: „Tahate näha?“

Tahame.

See on missimeistri tuba.

Valeri Kirsi missimeistri tuba. Navigeerimiseks lohista fotol kursori või näpuga.

Kirss ise istub laua taha.

Kirss: „See, et ma säilitasin usu missivalimisse ja iseendasse, on selle veerandsajandi pikkuse loo kõige märkimisväärsem tulemus! Kuigi viimased kümme aastat, need on rohkem niisuguse professionaalse idioodi järjekindluse proovilepanek.“

Kirss näitab Evelyn Mikomäe kirjutatud sissekannet oma külalisteraamatus, kus Evelyn teda fantastiliste aastate eest tänab. Kirss peab väikese pausi, sest korraga veab hääl teda alt.

Kirss: „Aga see pinge, mis missivalimistega kaasnes – alati kaks nädalat pärast finaali olin ma, käed-jalad laiali, Pikal tänaval siruli maas. Südamega oli tõsiseid probleeme.“

KIRSS JA MISSID: Missimeistri tuba kubiseb iludusvõistluste mälestustest. Foto: Tiit Blaat

Kirss hakkas sporti tegema. Algul mängis Võsul naabri-Antsuga tennist. Aastal 2006 hakkas võistlustel käima. Kevadel 2015 võitis kogemata kombel Tondirabas ITFi turniiri ja tegi iseendaga diili, et pool aastat käib hoolega võistlustel ja vaatab, mis saab.

Kuu ajaga oli ta omavanuste reitingus 88. kohal maailmas!

Hirmsaid karjeid kostab sel pärastlõunal Pärnu vanade pärnade alt. Valeri Kirss mängib üle 70aastaste sarjas soomlase Lennart Mollgreni vastu. Soome spordiveteranid sosistavad omakeskis, õllepurgid näpus.

Katso nyt, missi-keisari pelaa!

Kirss teab, et kui ta selle mängu võidab, võib ta võita kogu turniiri. Kui kaotab, on tal kolmas koht.

Kirss pole öösel maganud. Ta ei usu, et tal on väljavaateid, ja vastasel on hammas verel.

Kuu ajaga oli Kirss omavanuste reitingus 88. kohal maailmas!

Esimese seti kolmandas geimis murrab Kirss vastase pallingugeimi, laseb põlvist lõnksu ja karje läheb teele: „Kiai!!!“

Järgmise geimi saab Kirss pähe ja kaotab seti 4 : 6.

„Mine potile! Kurat küll!“

Teine sett algab nagu eelmine - kolmanda geimi Kirss murrab ja siis läheb ta hoogu. Vahepeal plaksutab vastu reketit, kui vastane millegi uskumatuga hakkama on saanud.

6 : 3 Kirsile.

Kolmas sett läheb tõusude ja mõõnadega. Vahepeal laseb Kirss põlvist lõnksu ja ajab sõrmed laiali, nagu hoiaks arbuusi peopeal ja raputaks sealt vihaselt seemneid välja.

„Kuidas sa saad olla nii koba!“

Kirss tunnistab, et tal pole oskusi. Tal pole tehnikat. Sest tagakäelööki enam selles eas ära ei õpi.

Kirss võidab kolmanda seti 7 : 5 ja ka kogu mängu.

Kirss: „Vahet pole. Tegelikult on tennis, nagu ka kõik mu teised hobid, võitlus iseenda, mitte vastastega!“

Õhtul pärast tennisemängu sõidab Kirss Pärnust tagasi Virtsu.

Jalad on valusad, kümme minutit annab gaasi parema jalaga, järgmised kümme minutit vasakuga. Kuni Virtsuni välja.

„Ei, hulluks pole mõtet minna ühegi asjaga!“

Kirss ütleb, et vaatas passi ja otsustas, et enam ei jõua. Suured tuleb ikka maha müüa.

Ta lubab sel aastal vabamalt võtta. Aga uni on Kirsil ikkagi heitlik – rooste närib.

Tekst: Madis Jürgen

Fotod ja videod: Tiit Blaat

Kujundus & cinemagraphid: Mart Nigola, Heleri Kuris, Liisi Viskus,Karl-Erik Leik, Alari Heinsoo

Toimetaja: Rain Pruul

Misside interaktiivse lahenduse pildid: Valeri Kirsi erakogu, Reuters/Scanpix, AFP/Scanpix Mati Hiis/ÕL, Kalev Lilleorg/ÕL, Arno Saar/ÕL, Albert Truuväärt/Filmiarhiiv, Marko Mumm/EPL