VÄRVID: Kollane on Eha särtsakas iseloom ja kõik need teised värvid tagaplaanil – ta kirju minevik. Foto: Sirli Raitma

Issand jumal, sa oled hull peast! Mis asja sa teed! Neid pilte ei tohi mitte kuskile panna!

Mis komejanti sa korraldad!

See oli ema reaktsioon, kui ta nägi pilti, kus ma tal juuksed püsti olin ajanud.

Ta ütles, et seda küll kellelegi näidata ei või!

Tegelikult oli ilmselge, et see pilt talle meeldib. Pildistamisega on talle jälle elu sisse tulnud. Ta naudib, tal on huvitav ja ta ­ootab hasartselt järgmist pildistamist.

Jaa, see polegi kõige hullem! Proovime midagi veel!

Mu ema Eha on sündinud aastal 1950. Elas oma töise elu Viljandimaal Suure-Jaanis. Töötas limonaaditsehhis raamatupidajana, hiljem oli müüja söögipoe lihaletis.

Foto: PILDISTAB EMA: Sirli Raitma.

Kui sai 43, tuli esimene insult, ja mõne aasta pärast kohe järgmine.

Mõistus ja huumorimeel on tal alles, aga vasak kehapool on nõrk, üht jalga lonkab ja vasaku silmaga ei näe peaaegu midagi. Tasakaaluga on probleeme.

2004 läksin elama Inglismaale ja ema tuli kaasa. Kuhu oleksin ma ta Eestis jätnud?

Ega Londoni-elu talle lihtne pole olnud. Keelt eriti ei oska, tuttavaid ei ole. Istus nelja seina vahel, käis paar korda päevas ümber kvartali. Kui päike välja tuli, oli aias päikese käes.

Suhelda polnud kellegagi.

Läksime eesti jõulupeole, astume bussi pealt maha ja… kus ema on? Ema oli jäänud bussi peale! Ei telefoni ega midagi! Jooksin bussile järele ja sain ta kätte.

Viisin ta Londoni Eesti Maja jaanipeole – peab ju olema vanemaid eesti inimesi! – ja paar eestlast leidsin. Üks tuleb nüüd teisest Londoni otsast vahel külla ja siis nad kohvitavad. Ja Skype’is suhtleb ta endise naabrinaise Ainoga, kes elab Soomes laste juures. Vähemalt mingigi kontakt.

Mul oli temast kahju. Noorena oli ta aktiivne ja energiline, laulis Ilmatari kooris, organiseeris teatrireise. Viis Suure-Jaanis inimesi Tallinna, Viljandisse teatrisse. Oli hakkaja, tegutses, temas on olnud nii palju elu!

Ja mis temast järele on jäänud… enesehaletsus ja depressioon.

Siis ma lõikasin talle uue soengu. Tagant läksin üsna kõrgele, võtsin hästi-hästi lühikeseks. Muutus oli totaalne. Hoopis teine soeng, hoopis teine inimene. Kusjuures värvinud ma ta juukseid ei ole, see valge on loomulik.

Kõigepealt leidsime ühest heategevuspoest musta kübara. Sinna juurde otsisime musta kleidi. Kingad saime ühest teisest poest. Läksime Kew Gardenisse ja seal tegin tast mõned pildid.

Hiljem keegi kommenteeris: jumal, sa näed välja nagu daam!!!

Tead, kuidas see talle mõjus! Ta oli elevil, ta oli rõõmus. Ta nägi, et kõik ei ole veel kadunud.

Ja nii see algas – me hakkasime kahekesi käima heategevuspoodides, valisime riideid, kingi, kübaraid. Vahel leidsime kingad kõigepealt ja seejärel tuli ülejäänu. Kõrvarõngad…

See oli – oota, las ma mõtlen, millal – kevadel 2016.

Foto: Sirli Raitma

Muidugi oleks kasulik, kui oleksin õppinud näiteks Tallinna Kunstiakadeemias. Aga Eestis elades ei teadnud ma fotograafiast veel midagi.

Poeg Harvin Alert tegi Londonis põhikooli eksameid – üks neist oli fotograafia. Ta tõi koju huvitavaid raamatuid ja suure kaamera ning käsutas, et sättige oma seebikarp manuaalrežiimi peale. Pole vaja kogu aeg automaatseadeid kasutada!

Hiljem lõpetas ta Kingstoni ülikoolis kujutava kunsti stuudiumi, tema on meie pere kunstnik!

Aga mina hakkasin Richmondi pargis loomi pildistama.

Tõusin varahommikul ja läksin parki. Hommikused valgused, tõusev päike, udu. Õppisin seal pargis iseseisvalt kompositsiooni. Ja käisin tihedasti galeriides ja näitustel. Tasapisi hakkasin pildistama interjööre ja inimesi. Neid pilte tellivad mu käest arhitektid, disainerid, ehitusfirmad jne. Ja asutused, kes oma netilehekülgi kokku panevad.

Aasta eest läksin National Portrait Gallery korraldatud kursustele, kus Guardiani fotograaf ­Graeme Robertson õpetas fotoportreed. See workshop oli tõeliselt inspireeriv. Ta tegi selgeks, et kui tahad saada heaks, siis tee tööd – pildista, pildista, pildista! Leia endale üks projekt ja tee seda vähemalt pool aastat. Mine sinna sisse ja süvene!

Mu ema ongi mu projekt. Ja pool aastat on mõnevõrra pikemaks veninud.

EHA JA MAGGIE: Sirli laenas Ameerika sõpradelt koer Maggie, kes on vist juba 14 ja samuti päevad läbi üksinda kodus. Fotosessioonil käitus Maggie nagu noor kutsikas. Foto: Sirli Raitma

See on kahe inimese ühine enese­väljendus. Mina panen siia oma kreatiivsuse ja tema mõtleb kaasa.

Ehteid on tal kogunenud mitu kingakarbitäit. Kapid on kingi täis.

Paljud neist oleme poodi tagasi andnud, sest tasakaal on tal kehv ja käia ta nendega kahjuks ei saa.

Põhiline on see, et me omavahel jälle räägime. Meil on ühine asi ajada.

Ema on elavamaks ja tegusamaks muutunud. Hoolitseb enda eest. Vaatab, mida selga paneb. Juuksed on tal korras, ripsmetušš peeglilaua peal.

Varem see polnud nii.

Vaatab arvutist teleseriaali „ENSV“ ja lõkerdab naerda. Konkreetselt lõkerdab!

Ja kui ma koju jõuan, siis räägib, mida „Õnne 13“ tegelased seekord tegid.

Brexiti kohta arvas algul, et selleks ajaks, kui Brexit teoks saab, on tema juba „kuke all“ (Suure-Jaani kiriku tornis on kukk). Aga ma ei ole sugugi kindel, kas ta praegu sama arvab.

Ma olen neid pilte ­Facebooki üles pannud ja tagasiside on positiivne. Just rõõmus ja positiivne. Mõned ei suuda kuidagi uskuda, et see on minu ema. Graeme Robertsonile pole ma ema-seeriat veel näidanud.

Ilmselt soovitab ta veelgi sügavamale minna.

Kui sügavale? No mõtleme midagi välja. Midagi ettearvamatut. Mingeid olukordi, milles teda muidu ette ei kujuta. Tattoo’d on veel tegemata, basseinivõtted on tegemata, ratsahobusega ja poloülikonnas pole ta veel poseerinud…

Praegu tõin ema kuuks-paariks Suure-Jaani, kus nad naabri-Mallega vanu aegu meenutavad.

Värvipotid ja huulepulgad on tal kenasti kaasas, aga ma siiski arvan, et linna peale minnes jääb ta truuks tagasihoidlikumale meigile.

Nahkpüksid jäid ka Inglismaale maha.

Foto: Sirli Raitma


Foto: Sirli Raitma

UUS SOENG: Sirli lõikas emale lühikese kukla, andis talle paberi ja pliiatsi ja ütles, et nüüd joonista, missugune su kukal su enda arvates välja näeb. Foto: Sirli Raitma

Foto: Sirli Raitma

NAHKPÜKSID JALGA! Muidugi tegi Eha seda kõike vabal tahtel. Sundi ei mingisugust. Foto: Sirli Raitma

TAGASI KODUKANDIS: Suure-Jaanis pani Sirli emale selga Nana (vanaema) vana kleidi ja pildid tehti vanas linnasaunas. Foto: Sirli Raitma

Foto: Sirli Raitma

Foto: Sirli Raitma

Foto: Sirli Raitma

Foto: Sirli Raitma

Foto: Sirli Raitma

UUS HOBI: Sirli ja Eha polnud varem heategevuslikes poodides käinud. Ega juukseid püsti ajanud nagu nüüd. Foto: Sirli Raitma

Foto: Sirli Raitma

Foto: Sirli Raitma

VÕTAB ISTET: Kõrgete kontsadega pikalt püstijalu ei poseeri. Foto: Sirli Raitma

Foto: Sirli Raitma

STIILNE TÕSIDUS: Esialgu arvas ema, et peab pildi peal naeratama. Nüüd tuletab Sirli talle meelde: tähelepanu, pildistan, tõsine nägu! Foto: Sirli Raitma