Nii nagu Eesti Ekspress nii ajalehe kui Eesti uue aja sümbolina ei ole mõeldav ilma Hans H. Luigeta, ei ole see mõeldav ka ilma tema isa Hans Luigeta. Ta oli kuulsa GITISe lõpetaja (1952), vene ja inglise kirjanduse tunnustatud tõlkija, kelle käe alt käisid läbi nii vene kirjanduse klassikud, kommunistid kui dissidendid. Näiteks kas või Tolstoi, Gorki ja Aksjonov, rääkimata juba Nabokovist ja tema (kuri)kuulsast „Lolitast“. Peale Ray Bradbury „451 kraadi Fahrenheiti“ või Bram Stokeri „Dracula“ oleme tema tõlgitud raamatute kaudu jätkuvalt ka kümnete ja kümnete aastate pärast kontaktis maailmakultuuriga. Kokku tõlkis Hans Luik enam kui 200 raamatut, ainuüksi Loomingu Raamatukogu, toonase maailmakirjanduse peamise sissetooja sarjas ilmus Hans Luige tõlgitud teoseid terve aastakäigu jagu. Need olid keerulised ajad, kui kultuuriväli oli aeg-ajalt ja sõltuvalt poliitilistest oludest samal ajal ka miiniväli, mis nõudis seal tegutsejatelt ettevaatlikku varvastel tippimist. Täistallaga astujad võisid toona kergesti vastu taevast lennata.

Ilmselt on Luikede ärisoon geneetiline, sest Hans Luik oli aktiivselt tegev Nõukogude Liidu esimese kirjanike kooperatiivi, kirjastuse Kupar loomisel ja edendamisel. Kupar pidas äri- ja kultuurimaastikul taasiseseisvunud Eestis vastu kümmekond aastat ja kirjastas üle saja raamatu tõlke- ja originaalkirjandust, mis on hea tulemus.

Elegantne, alati heasoovlikult naeratav ja hillitsetud hääletooniga „Hansu isa“ Hans oli sagedane külaline 90ndate ja hilisematel seltskondlikel koosviibimistel, kus hoogsalt laienev Eesti Ekspress kasvuraskustes ühiskonnale oma hiilgust ja seltskondlikku lihvi demonstreeris. Kuulsad Ekspressi piknikud, kuhu kogunes ühiskonna koorekiht nii majanduses, poliitikas kui kultuuris – ikka suhtles Hansu isa nii vanade tegijate kui uute trügijatega. Tsiteerides Puškini „Jevgeni Oneginit“: „ning ometigi edu pant tal oli kindel: vestes juttu ta ainet leidis siit ja sealt /--/ ning daamihuuled imeruttu võis naeratama võluda ta epigrammitulega“.

Eesti Ekspressi peatoimetajana on mul Hans Luigest erilised mälestused. Meie jutt klappis hästi ning kuna olin elus tipptõlkijatega tihedalt kokku puutunud, siis meil teemadest puudust ei tulnud. Ajalehe peatoimetaja on alati puhvriks ajakirjanike, loominguliste inimeste ja omanike/juhtkonna vahel. Sellest, mida omanikud tegelikult tahavad, on teinekord päris keeruline aru saada. Tihti nad ei teagi, mida tahavad, kuid tunnevad selle kohe ära, kui seda näevad... Hans Luik oli Eesti Ekspressi käekäigust huvitatud ja empaatilise inimesena sai aru ka minu keerulisest olukorrast. Nii tuli ta teinekord minu juurde toimetusse juttu ajama, rääkis sellest, kuidas tema Ekspressi näeb, kiitis, õpetas ja julgustas ning selgitas, mida Hans H. Luik omavahel olles lehe kohta räägib ja mida ta „tegelikult mõtleb“. See oli mulle abiks ja toetuseks ning olen Hans Luigele selle eest südamest tänulik.

Priit Hõbemägi

Õnne valem

Katkend Hans Luige raamatu „Minu imeline elu“ 3. osast (2011).

Pole vist ühtki inimest, kellel ei oleks omaenda ettekujutust õnnest. Pole filo­soofi, teadlast ega kirjanikku, kes poleks sel teemal sõna võtnud. Loendamatutest õnnelikuks saamise moodustest, mida meile pakutakse, meeldib mulle kõige rohkem see: tahad olla õnnelik, siis – ole! Ma arvan, et just nagu ilu on vaataja silmades, sõltub ka see, kas me peame oma elu õnnelikuks või õnnetuks, suuresti meie mõtteviisist. Ahnepäits ei hüüa eales: „Stopp! Aitab!“, kui me ka kul­lakoti tema jalge ette tühjendame, askeedile piisab vähe­sest, et hinge sees hoida, ja ta tänab taevast sellegi pisku eest.

Kuningas Saalomoni peetakse väga targaks meheks. Kes poleks kuulnud legende tema õiglastest ja nutika­test kohtuotsustest! Koguja raamatus kirjeldab ta üüra­tuid varandusi, mis ta oma pika elu kestel kogunud oli. Mida tema silmad iganes himustasid, seda ei keelanud ta endale, kirjutab ta. Ometi ohkab ta kurvalt, et see kõik ei teinud talle rõõmu, ning väidab, et inimese elu on tühi töö ja vaimu närimine.

Me nägime hiljaaegu, kuidas majandusbuumi aastail multimiljonärideks saanud inimesed kriisi saabudes ja varanduste haihtudes end pätiks jõid või enesetapu toime panid, sest nende väärtustehinnang oli paigast ära ja nad ei näinud oma elul enam mõtet olevat.

Minu isaema Marie maine vara mahtus ühte puust riide­kirstu, mis praegu seisab minu elutoas kamina kõrval. Sinna mahtusid tema omakootud kampsunid, sokid ja kindad, mahtusid kleidid, seelikud ja pesu, mis ta samuti ise oli õmmelnud. Seal on ka salalaekake, kus vanaema tähtsaid dokumente, fotosid ja kirju hoidis. Ometi oli ta suure talu perenaine ja võinuks kõike, mida tarvis, osta. Mu vanaisa kandis vanaema kootud villasest riidest ülikondi. Nad polnud kitsipungad, omal jõul toi­metulek oli neile põhimõtte küsimus.

/--/

Mu hea vanaemake elas 92-aastaseks, ma sain teda 1961. aastal veel õnnitleda tema pojapojapoja, neljanda Hansu sünni puhul. Ta puhkab Tartus Ropka-Pauluse kal­mistul vanaisa kõrval. Oma vanemate poegade Hansu ja Viktoriga, keda ta nii näha igatses, ta enam ei kohtunud, nood surid enne teda, aga nooremad pojad Leo ja Juku täitsid vanemate viimse soovi ning tõid nende kalmule kodutalust Joonalt suure põllukivi, millesse raiuti Marie Luige ja esimese Hans Luige nimed.

/--/

Joona talu kuulub nüüd jälle Luikedele, mu vanem poeg restaureerib ta veel kaunimaks, kui ta oli. Vanavanemate istutatud tammed ning jalakad on vägevateks hiidudeks kasvanud ning meenutavad meile häid ja halbu aegu, mis nad üle on elanud. Oja laienduseks kaevati tiik, kuhu kalad kohe Tännassilma jõest tee leidsid. Oleme end juba uues männivaigust lõhnavas saunas leilitanud ja tii­gis karastanud. Taastamata on veel elumaja esine ring­rada, kus ma vaevalt roolini ja pedaalideni ulatudes kan­dilise kerega ja semaforidena tõusvate suunanäitajatega Graham Paige’i juhtima õppisin. Istutada tuleb uus viljapuuaed. Nii ärkab kaua varjusurmas olnud esivanemate talu taas ellu ja vahest saan minagi veel noorte puude vilju maitsta. Küsin vanaema eeskujul: kas see pole siis õnn?

Öeldakse, et inimene on oma eluülesande täitnud, kui ta on ehitanud maja, istutanud puu ja kasvatanud üles lapse. Selle miinimum­programmi olen ma mitmekord­selt ületanud. Tegin, mida suutsin, tehku teised paremini. Usun, et mu vanemad jääksid minuga rahule. Kas ka see pole õnn?