Tänavu 14. juulil maksis Inglise kõrgliiga klubi Manchester City 50 miljonit naela (umbes 57 miljonit eurot) Tottenhami äärekaitsja Kyle Walkeri eest.

Teeme väikese võrdluse. 2001. aastal maksis Real Madrid Torino Juventusele Zinedine Zidane’i eest 75 miljoit eurot, mis tollase kursi järgi oli 46 miljonit naela. Vahe on selles, et kui Zidan oli toona absoluutne maailma tipp, siis Walker on keskpärane äärekaitsja. Vot täpselt nii palju on üleminekusummad muutunud. Turg on solgitud ning mängijad räigelt üle hinnatud. 20 miljonit euro eest, mis kunagi oli suur summa, ei saa enam staari osta.

ZINEDINE ZIDANE: Ajad mil 50 miljoni naela eest sai osta maailma parima jalgpalluri, on möödas. Foto: AFP

Sarnaseid näiteid on veel tohutult, eriti Inglismaal. Sealne kõrgliiga on maailma populaarseim ning liikvel meeletu raha. Ka ülejäänud Euroopa teab, et Premier League supleb rahas. Mõistlikum ongi müüa mängija Inglismaale ja mitte mandrile, sest Inglise klubid maksavad kõrgemat hinda silma pilgutamata.

Eelmisel suvel ostsid inglise kõrgliigaklubid mängijaid kokku 1,3 miljardi euro eest. Esimest korda, kui on liiga peale kokku makstud üle miljardi euro. Tänavugi on miljardi euro piir langenud, ehkki üleminekuaja lõpuni 31. augustil jääb rohkem kui kuu.

Sel suvel on juba miljard eurot ületatud ning üleminekuaja lõpuni jääb veel rohkem kui kuu.

Vaatamata ohtratele sisseostudele pole inglise klubid viimastel aastatel Meistrite Liigas suuri tegusid korda saatnud ostuhullus üha süveneb. Summad pole olulised, peaasi, et meeskond täieneks. Talvisel üleminekuaja aga ostupalavikku ei teki, siis ostetakse uusi mängijaid ainult tõsise vajaduse korral.

Miks on selline ostuhullus tekkinud? Kuidas on üleminekusummad nii suureks kasvanud? Põhjuseid on mitu.

Esiteks inflatsioon, mis jalgpallis on palju suurem kui päriselus. Üle maailma populaarsesse sporti pumbatakse nii palju raha sisse, et selle väärtus kahaneb. Keskmise mängija teoreetiline väärtus Inglise kõrgliigas on 2012. aastast saadik kahekordistunud.

Teine suur põhjus on teleõigused ja teleraha. Kuna inglise vutt on niivõrd populaarne kogu maailma televaatajate seas, käib suurem kaklus siiski mitte mängijate, vaid hoopis teleõiguste pärast. Netflixi ja Amazon Prime’i pakutav meelelahutus võib küll tavatelevisioonile tuska teha, ent ettearvamatu jalgpalliga ei suuda nemadki võistelda.

Kõige suurema teleauditooriumiga Inglise kõrgliiga saab 11,5 miljardit eurot kolme hooaja teleõiguste müümise eest. Suur osa sellest rahast liigub edasi klubidele, mis võimaldab neil mängijate eest järjest rohkem maksta. Nii jõuamegi absurdini, kus Kyle Walker maksab sama palju kui omal ajal kõikvõimas Zidane.

Ulmesumma: Manchester City maksis Kyle Walkeri eest 50 miljonit naela ehk umbes 57 miljonit eurot. Foto: LEE SMITH

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak selgitab

Vaidleksin vastu väitele, et suuri üleminekusummasid makstakse keskpärast mängijate eest – kuna jalgpallipüramiid on massiivne, on ka tema tipp sellevõrra suurem ja väga-väga häid jalgpallureid on palju. Keskpärane jalgpallur ei saa mängida üheski Euroopa tippliigas – see on kindel – aga kõnealuseid summasid makstakse just seal.

Samas on tõsi, et tippjalgpallurite üleminekuga seotud summad on järjest suuremad, mis omakorda tähendab, et klubide tulud on kasvanud. Ühelt poolt on selle olukorra loonud tippliigade üha kasvav teleraha, aga teiselt poolt atraktiivsete klubide minek väga jõukate inimeste omandusse. Loogika, mille kohaselt maksejõu kasv toob kaasa hinnatõusu, on kahjuks lihtsa kapitalismi üks põhilisi omadusi – hind kujuneb mitte väärtuse, vaid ostujõu kaudu ehk iga kauba hind on täpselt selline, nagu selle kauba eest on võimalik turult saada.

"Mis jalgpalli puudutab, siis kohaneb ta kindlasti ka praeguse olukorraga ja raha lisandumine ei hävita seda mängu, sest tema juur asub sedavõrd sügaval inimese olemuses."
Aivar Pohlak

Kui küsida, kas see on pigem hea või halb, siis vastaksin, et üldistes tähendustes pigem halb. Kõik see viitab koos teiste majandusega seotud märkidega olukorrale, kus raha väärtus väheneb jõuliselt ja muutuma peab kas triviaalse kapitalismi toimimise mudel või toimuma mõni vapustus, mis viiks nn lihtsat liigkasu võtva kapitalismi nullpunkti tagasi. Mõistagi on eelistatav see, kui muutuks triviaalse kapitalismi loogika, sest vapustus tähendaks eelkõige maailmasõda, mida ei tohiks soovida ükski terve mõistusega inimene.

Mis jalgpalli puudutab, siis kohaneb ta kindlasti ka praeguse olukorraga ja raha lisandumine ei hävita seda mängu, sest tema juur asub sedavõrd sügaval inimese olemuses.

2000 – Hernan Crespo, Rooma Lazio, 55 miljonit eurot

2000 – Luis Figo, Real Madrid, 62 miljonit eurot

2001 – Zinedine Zidane, Real Madrid 75 miljonit eurot

2009 – Kaka, Real Madrid, 68 miljonit eurot*

2009 – Cristiano Ronaldo, Real Madrid, 94 miljonit eurot

2013 – Gareth Bale, Real Madrid, 100 miljonit eurot

2016 – Paul Pogba, Manchester United, 105 miljonit eurot

* kuna euro ja nael vahetuskurss pidevalt muutub, oli toonane tehing naeltes arvestatult rekordiline

1. Premier League (Inglismaa) – 1,31 miljardit eurot

2. Serie A (Itaalia) – 666 miljonit eurot

3. Bundesliga (Saksamaa) – 520 miljonit eurot

4. La Liga (Hispaania) – 452 miljonit eurot

5. Ligue 1 (Prantsusmaa) – 186 miljonit eurot