Juku-Kalle Raid: see pole riigi asi, et keegi tahab kangesti lehma lüpsta
On esmaspäeva hommik ning Juku-Kalle Raid (42) tellib Hiltoni hotelli õdusas fuajees endale ühe vahutava latte. Ei, ma valetan: tegelikult istub Raid otse fuajee keskel tumbal, käekõrval ilmanäinud kohver ja seljakott ning seljas narmendav punkaritagi, ega paista end tundvat sugugi hubaselt. Hotellitöötajad parvlevad veidi eemal leti ääres nagu rünnakuks valmistuvad haid.
Arusaamatu, miks Raid kohtumiseks Hiltoni valis. Hiljem ta seletab, et oli terve öö oma naise Katja pool (elab Telemaja taga) lehte teinud (kõigi muude tegemiste kõrval on ta ka ajalehe KesKus osanik ja peatoimetaja) ning ühtki kohta peale Hiltoni ei tulnud pähe. Aeglaselt hakkavad mõtted siiski liikuma ning kuna lennukini, mis Raidi Kõrgõzstani poole hakkab viima, on veel aega, suundume hoopis telemaja kohvikusse. „See Hilton on ikka üks imelik koht,“ ohkab Raid juba karges septembriõhus suitsu ette pannes.
Kui palju su tuttavaid vene teisitimõtlejaid Eestisse kolinud on?
Neid ikka tilgub. Kutsusin siia näiteks Artemi Troitski, keda meie oma vene ajakirjandus sugugi hästi vastu pole võtnud. Nad ei saa üldse aru, et kui keegi sõimab vene riigipead, siis sellega ei rünnata venelasi ega Venemaad, vaid deržavistlikku süsteemi.
Minu naabrinaine teisel pool raudteed (Raid elab Tondil – Aut.) on nüüd Jevgenia Tširikova, Putiniga mitte kõige paremal jalal olev metsakaitsja. Ta on hästi lahe energia-tuumapomm! Venemaal käib raju loodusesaastamine – meie ei kujuta ettegi põlevaid jõgesid või otse naftapuurtornist järvedesse lippavat sitta, seal on suur osa loodust aga ära tapetud ja Jevgenial lai tööpõld. Nii ta keskvalitsusega tülli pööras ja siin ta nüüd rõõmsalt siis on.
Jevgenial on väga tore koer Tuzik kõigele lisaks.
Tuzik tuli ka Venemaalt?
Ei, koera ta võttis siit. Koer on eestlane.
Kuuldavasti on Troitskil terve nimekiri venelastest, keda oleks veel vaja Eestisse tuua.
Ma arvan, et tuua ei ole kedagi vaja, aga on inimesi, kes võiksid siin elada. Näiteks Vasja Oblomov – keel ei paindu seda räpiks nimetama, mida ta teeb, aga ta on selline võimukriitiline poeet. Eelmisel aastal esines Narva Eelarvamusfestivalil ja kohalikud venelased vihastasid hirmsasti, et kuidas ta julgeb Moskvat maha teha. Üks vanamutt vaikis alles siis, kui Oblomov küsis, et vabandage, kumb meist Moskvas elab. Selle peale kangelasprospektide hirm vastas, et ta pole Moskvas 20 aastat käinud, aga vaatab telekat. Oblomov ütles, et selles probleem ongi, et ta vaatab telekat!
Kui lihtne neil venelastel Eestisse jääda on?
On võimalik taotleda tööluba, on võimalik taotleda poliitilist varjupaika, nagu juhtus ühe Karjala blogijaga. Saab võtta ka aastase viisa ning käia vahepeal korraks Venemaal. On võimalik saada ka erakorraline kodakondsus, aga selleks on vaja kõigi ministrite allkirja ja need ei suuda ju isegi tühistes asjades kokku leppida.
Eestisse on venelastel selle suletud süsteemi eest hea põgeneda, sest kultuuriruum on sama, siin pole vaja hirmsat kohanemist. Ei maksa arvata, et vene intelligendid ei tunne Eesti kultuuri – kuradi hästi tunnevad, tihtipeale rohkem kui mingid mehed kusagil Kükametsa poe taga. Ma ei tea, kui paljud eestlased on lugenud Valtonit või Hvostovi, keda on Venemaal paksudes kirjandusajakirjades avaldatud.
Laupäeval korraldasid KuKu klubis Dovlatovi Disko (Sergei Dovlatov on Raidi definitsiooni kohaselt „mitteettenähtud mõtlemismudeleid õpetanud“ kirjanik, kes saanuks 3. septembril 75aastaseks – Aut). Mida KuKu mullune sulgemine ja äsjane taasavamine su jaoks tähendas?
kodukoht. Sinna tassis mind esimest korda poeet Aleksander Suuman, kui olin 13 või 14, ja nii ma jäingi käima – on ju hea, kui on paik, kus kogu aeg meeldib, kuhu saab raamatuid jätta ja kogu seltskondlik värk sinna juurde.
See oli Kunstnike Liidu idiootsus, et nad hakkasid sinna vägisi uut rentnikku sisse puksima, saamata aru, et endal on maja remontimata. Nende tingimustega ei tahtnud ükski uus rentnik pinda võtta ja eks nad siis roomasid lõpuks vana rentniku juurde tagasi, mille üle mul on väga hea meel.
See klubi oli lahti nii vene kui ka saksa okupatsiooni ajal, aga aastal 2015 sai Kunstnike Liit ise sellest jagu – kohutavalt naljakas ühest küljest.
Taasavamise osas oli mu roll talgute organiseerimises, sest koht oli ikka urgas mis urgas – seal polnud mummigi alles –, aga tuli kuu ajaga lahti teha. Muidugi ei hakanud me elektrijuhtmeid vedama ega sansõlme tegema – ei kujuta ette, mis peldik oleks välja tulnud, kui oleks lugupeetud kirjandusteadlased pandud tualetti ehitama –, aga lihtsamateks asjadeks olid kõik võimelised.
Kas su häälekus pole Venemaal probleeme tekitanud?
Ikka on. Mitu korda pole mind Venemaale sisse lastud – viisa on olemas, aga piiril öeldakse „ümberpöörd“. Või on küll sisse lastud, aga kohe Ivangorodis arreteeritud – selline puhas kiusamine.
Ükskord arreteeriti mind Karjalas mingil kongressil. Mul oli diplomaatiline pass, aga kohalik julgeolekuülem küsis, et kas ise joonistasid või. Sellest tuli suur skandaal.
Eks püüdlikkus kohustab. Kui sa pole patrioot juba Vene juustu kvaliteedis kaheldes, siis mis veel rääkida olukorrast, kui sa näed mingit fašisti musta passiga.
Kas sinu jaoks on Riigikogu koos diplomaatiliste passidega nüüd möödas või kavatsed kandideerida ka järgmine kord?
Ma kavatsen kindlasti kandideerida kohalikel valimistel. Meie riik kipub tsentraliseeruma ja mul on sellest kohutavalt kahju. Kohalikel omavalitsustel peaks olema palju otsustamisvabadust. Eks siis valijad ütlevad, kas see periood on mu elus läbi või ei.
Ma ühtegi erakonda astunud ei ole ega kavatsegi, aga siiani olen eluaeg valinud IRLi, kui välja arvata üks kord aastal 1995, kui valisin Reformierakonda.
Miks sa valid parempoolseid, kui pole ise parempoolne?
Ma ise pean end küll parempoolseks – ma ei kannata näiteks väga mõtet astmelisest tulumaksust. Vasakpoolsus, mille järgi kõik tuleb kuskil kontoris ringi jaotada, on Lääne intellektuaalide haigus.
Ei ole mõtet, käsi pikal, igiseda, et „anna raha, anna raha“, nagu kirjutas Kivisildnik Runneli kohta. See pole riigi asi, et keegi tahab kangesti lehma lüpsta – võtke oma pead kokku ja saage aru, et probleem on selles, et piima on liiga palju. Samamoodi pole riigi asi, kui keegi tahab kangesti olla kirjanik, kelle raamatuid keegi lugeda ei raha.
Muidugi, kui kapitalismis raha koondub ühel hetkel liiga väheste kätte, hakkab see kah meenutama riigiomandit. Selline mudel nagu 19. sajandi USAs – et oleks palju väikseid ärisid ja lihtne nendega toimetada – meeldiks mulle kõige rohkem.
Miks sa presidendivalimistel kandideerimise vahele jätsid ja mida neist ise arvad?
Mis mõttes? See on nii esinduslik amet. Vaata nüüd mind. (Kõkutab esimest korda pikalt.) Ütleme nii, et inimestel on aru peas, keegi ei esitanud mind.
Siim Kallas võib ju tugev poliitik olla, aga mulle ei meeldi, et mees kuskilt ENSV Hoiukassast ajab aastal 2016 vuntsid kikki ja hakkab Eesti riiki juhtima. See ei ole see aeg. Meil juba Arnold Rüütel oli, aitab. Rumeenia tunne tuleb peale.
Mul on kaks lemmikeelistust – Jõks ja Kaljurand. Kaljurand on sellepoolest lahe, et tal pole parteikeldri haisu küljes, see on oluline. Jõksil ei saagi olla, aga Kaljurannale pole külge hakanud.
Elad ise venelannaga. Kas sellega kaasnevad spetsiifilised pinged?
Mida Kõrgõzstani tegema lähed?
Mütse tooma, nagu ikka. Siis tahan vaadata veidike Siidi-tupikteed ja proovida nomaadide juures elada, et mis maitse see on. Samal ajal toimuvad seal ka nomaadide ülemaailmsed mängud – miskipärast kangastuvad silme ees sellised tüübid, kes loobivad lambaid odadega.
Kuidas sa suudad teha nii paljusid asja ühel ja samal ajal?
See on väga lihtne – tegin just intervjuu Rein Ojaga, kes ütles õudselt laheda asja KesKusi jaoks: võib teha mitut asja, aga ainult ühte asja korraga. Ma vist kipun ka niimoodi tegema. No kurat küll, täiesti perse! (Ja vahepeal nõudlikult helisema hakanud telefoni): „Tom, kuule, ma helistan sulle tagasi lennumajast.“
