Mäletan oma kümne aasta tagusest kooliajast, et inimese- ja perekonnaõpetuse tunnid olid paras naljanumber. Seksuaalkasvatus piirdus banaanile kondoomi peale panemise, suguhaiguste ja abortidega hirmutamisega ning jutuga pere loomise vajalikkusest.

Seksi positiivsest mõjust – kuidas see võib tugevdada suhteid, aitab pingeid maandada, tõstab enesekindlust – ei räägitud. Seksuaalfantaasiate lahti mõtestamine oli tabu. LGBT temaatika piirdus õpetajapoolse mõttearendusega: „Kas keegi teist arvab, et on homo? Mitte keegi, jah? Selge, lähme edasi.“ Pornot käsitleti põgusalt – mis tekitas kahtluse, et õpetaja kogemused pornoga on lahjemad kui õpilastel endil.

Väärilist järglast 1990. aastal Ilmar Soomere „Väikesele Eesti seksiraamatule“ pole ka raamatulettidele ilmunud, leidis Eesti Seksuaaltervise Liidu koolitaja Kristina Birk (Tartus sotsiaaltöö­üliõpilaste seltsi korraldatud arutelul.

Et nõudlus avatud ja julgustava diskussiooni järele pornoteemal on selgelt olemas, näitas eelmisel neljapäeval üritus pealkirjaga „Räägime! Porno seksuaalkasvatuse õpetajana“.