Kuidas ma pärast arvamuslugu Jevgeni Ossinovskiga kohvil käisin
Kui ma esmaspäeval tööle tulin, polnud mul ministri kohvikutsest veel aimugi.
Käes on kolmapäev ja istun vaikselt enda laua taga Ekspressi toimetuses. Varsti kuulen, et mu kolleegi tuttav soovib minu numbrit. Paari tunni pärast heliseb telefon. Teisel pool räägib tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinvoski meedianõunik Andri Maimets, kes annab teada, et minister soovib minuga kohtuda.
“Kuule, sa kirjutasid eelmine nädal väga toreda kirja ministrile?”, uuris Maimets. Küsimuse peale täpsustasin, et tegu oli avalikkusele suunatud arvamuslooga.
Sain teada, et minister soovib vastata minu seisukohtadele ning kutsub mind Haigekassa nõukogu koosolekule, peale mida soovib ta kohvi juua ja vestleda. Minister olevat leidnud, et minu küsimused oli õigustatud ning peavad saama vastuse. Päris uhke tunne. Facebooki vastuse asemel saan kõigest ajakirjanduspraktikandina ministriga kohtuda.
Reedel haigekassas.
„Tere, mind kutsus siia Jevgeni Ossinovski.“
„Anna-Maria Uulma?“, küsib turvamees ning annab mulle noogutuse peale kaelakaardi.
Koosolekule jõudes surub mu kätt haigekassa juhatuse esimees Tanel Ross ning teretab mind kui Jevgeni töövarju.
Kuulan koosolekut, mis kestab üle kahe tunni. Näen ministri pahameelt ravijärjekordade pikkuse üle, samas kui haigekassa eelarve on alakulutatud. Ossinovskile selgitatakse, miks eelarve ei täitu, kuid järjekordi lühendada ei saa. Mõtlen terve koosoleku, et kaval nipp ministril - kutsus mu töövarjuks, et ta töötegemist näeksin. Ega ma tema usinuses kahelnudki. Lihtsalt tavainimene ootab tulemust, aga seda pole tulnud. Räägin seda hiljem kohvi taga istudes ka ministrile endale.
Peale koosolekut tervitan Ossinovskit ja tutvustan ennast. Olengi meeles. Ta pakub mulle välja uude superministeeriumisse minekut. Nõustun ja sõidame liftiga alla.
Teel autosse põrkame kokku ajakirjanikuga, kes pärib ministrilt valimiste kohta. Oodates tunnen ennast kui Alina Tubli Jüri Ratase kõrval. Vahe on vaid selles, et ma ei ole Ossinovski suurim fänn ja veel enam sakib minu olematu parteikarjäär. Ministril vastus antud, suundume autosse. Loodan, et ehk saan autojuhiga sõita, aga Jevgeni sõidab hoopis ise. Istun kõrvalistmele ja asume teele. Kui minister kõne teeb, kirjutan sõbrale, kelle juhitud autos sõidan.
Teel ministeeriumisse uurin sotsiaalmeedias aktiivselt minsitrilt, et miks too mulle seal ei vastanud.
„Ma tegin sulle vastuse valmis, aga siis sain aru, et see tuli liiga terav,“ selgitab minister. „Või oleksid sa mult tõepoolest väga teravat vastust sotsiaalmeedias tahtnud?“
Vastan, et demokraatia on demokraatia ning ise arvamuslugu kirjutades pean arvestama, et tuleb ka teravaid vastuseid. Aga samas miks mitte ühe terava vastuse asemel minister niisama ära kuulata? Tore teada, et Eestis vahel poliitiline kultuur toimib.
Superministeeriumi ees tuleb meile vastu mind agaralt tervitav nõunik Andri Maimets. Läheme sisse ning sõidame kuuendale korrusele. Seal asubki sotsiaalministeerium. Näen ka Ossinovski uut kabinetti. Lauda veel pole, kuid kinnitatakse, et ministrid maas istuma ei hakka. Maja meediakajastus pidavat hoonest liiga inetu mulje jätma. Kui aus olla, siis ega seest viga polnud, kuid välisvaates kivikolakas kahe klassitsistliku maja vahel ikka silmale ilu ei paku. Eks see ole sama, et juust on maitsev, kuid koos Nutellaga suhu ei pista.
Nüüd pidin mõneks ajaks Maimetsaga jääma, et minister veel viis minutit ühte asja saaks arutada. Jääme ukse taha ootama ja puhume juttu. Vaidleme küll selle suhkru üle, aga ühes asjas jääme samale meelele: kohuke on lapse tervisele kasulikum kui suur ja punane välismaine õunake.
Liigume alla kohvikusse. Seal pakutakse mulle kohvi, kuid keeldun, sest haigekassast saadud kohvis jätkus kofeiini juba küllaga. Mina tõepoolest jälgin enda tervist.
Istume ja Ossinovski seletab ja põhjendab viisakalt oma otsuseid. Kuulan ja noogutan kaasa. Näiteks räägib ta, et suhkrumaks on astmeline ning mujal maailmas pole taolised asjad hindu veel tõstnud. Teisalt saab rahvas hoopis tervislikult söönuks. Vastan ministrile, et kui hinnad tõusevad, siis kannatajaks on inimene. Loodame, et Ossinovski prognoos peab paika. Saame olla saledamad ja tervislikumad.
Minister muretseb, et kuigi ta tegeleb ja teab ka teisi sotsiaalprobleeme, siis neid ajakirjandus ei kajasta, kuigi sotsiaalministeerium ka nende kohta pressiteateid edastab.
Räägime kõigest, mida mu artikkel puudutas: ravijärjekorrad, vaesus, palgad. Minister selgitab, mida sotsid nende probleemide lahendamiseks on teinud. Lihtsalt kõikide tegemiste mõju polevat veel kohale jõudnud.
„15 aastat, kui reform valitsuses oli, siis enamik meie ideedest suruti alla.“
Kokku kestab meie kohtumine umbes kolm tundi ja veidi peale. Oli huvitav ja viisakas. Peale sotside tegevuse kirjeldamist ei küsitud mult „Kuidas sa nüüd arvad? Kas nagu meie?“, mis on Eesti poliitlises kultuuris hea näide.
Läheme laiali. Minule jääb enda arvamus, kuulasin ministrit ja pahasti ei ütle. Annan siis talle võimaluse kõike lubatut teoks teha ja loodame, et läheb paremaks.
PS: Peale kohtumist küsiti, et kas mulle uksega näkku ka pandi. Polnud uks ja polnud minister süüdi, kuid turvaväravatega oleksin küll tutaka saanud. Ehk oli see karma? Igatahes ükski inimene selles süüdi polnud.
