Vihmane ja õlgu väristama panev juulihommik Tallinna lennujaamas. Astun ­Easyjeti teenindusleti juurde, näitan oma ID-kaarti ning palun, et siia saadetaks ka saatja, kuna pärast teenindusletti ei oskaks ma üksi kuhugi edasi minna. Täiesti pimedana reisimine tundus mulle esialgu veidi hullumeelse ideena. Pikemalt järele mõeldes sai aga selgeks, et paljalt ühe meele puudumise tõttu ei saa ju elu elamata jätta. Sestap pakkisin kohvri ning suundusin ihuüksi Londonisse, külla sõbrale, kes nagu minagi mitte midagi ei näe.

Tajun, et keegi seisab minu kõrval. Pöördun enam-vähem tema suunas ja teretan. Selgub, et tegu on lennujaama saatjaga, kes pakub mulle ratastooli.