Mitmed inimesed on muret tundnud, kust jookseb piir seksuaalse ahistamise ja normaalse suhtluse vahel. Mida tohib teha ja mida mitte? Vahel vastatakse, et piir on sageli subjektiivne ja oleneb kontekstist. See vastus on küll enam-vähem õige, aga siiski ebamäärane.

Üritan võimalikult konkreetselt ja lihtsalt kirja panna mõned reeglid, mis minu meelest võiks universaalsed olla. Neid järgides võid enam-vähem kindel olla, et ei ahista kedagi kogemata ja ei tekki eri tõlgendusi olukorrast. Need reeglid on täiesti sooneutraalsed, kehtivad nii meestele kui ka naistele ja kõigile orientatsioonidele.

Kui tahad teist inimest puudutada (näiteks suudelda), küsi luba.

Kõige õigem ja kindlam on luba küsida verbaalselt ehk sõnadega: „Kas ma tohin...?“

Unusta ära järgnev:

 Küsimine rikuks momendi.

 Imelik oleks sellist asja küsida.

 Kui pead küsima, siis järelikult pole väärt.

 Tõelised tugevad ei küsi, nad tegutsevad.

Kindlasti on olukordi, mis on nii ilmselged, et verbaalne küsimine pole vajalik, sest piisab teineteise kehakeele lugemisest. Aga kui pärast teine pool ütleb, et tegu oli ahistamisega, siis siin pole midagi rohkem vaielda, et kas saatis signaale või mitte. Kas sa küsisid? Ei küsinud. Sa ainult arvasid, et oskad lugeda kehakeelt, ilmselgelt aga ei osanud.

„Ei“ tähendab alati „ei“

Kui kuuled „ei“, siis see tähendab, et teine pool pole huvitatud. See tähendab, et sa lõpetad ära lähenemiskatsed. See tähendab, et teist korda sa ei küsi.

Unusta ära järgnev:

 „Ei“ tähendab mõnikord „jah“.

 „Ei“ tähendab läbirääkimiste algust.

 Mõnele meeldibki mängida raskesti kättesaadavat.

 Mõnele meeldibki eest ära joosta, et teda taga aetaks.

 Kui sa tõeliselt tahad, siis sa pead näitama järjepidevust.

 Mõnikord suu ütleb „ei“, aga keha ütleb „jah“.

Vaikimine ei tähenda nõusolekut

„Ei“ puudumine ei tähenda „jah“. „Jah“ on väljaöeldud või väljanäidatud nõusolek.

 Kui inimene lihtsalt vaikib või tõmbub eemale, siis see on „ei“.

 Kui inimene on sellises olekus, et ta ei saa midagi vastata või ta vastus ei ole adekvaatne, siis vastus on „ei“.

Jälgi, et „jah“ oleks entusiastlik

Mõlemad pooled peaks kontakti nautima.

 Kui teine pool on täiesti passiivne, laseb ennast puudutada, aga ei puuduta vastu, peatu kohe ja uuri, kas ta on päriselt huvitatud.

 Kui teine pool näeb välja ebakindel või pinges, peatu kohe ja uuri, kas ta on lihtsalt huvitatud, aga närvis või pole ta päriselt huvitatud.

 Normaalne lähedane kontakt on koostöö, back-and-forth, mitte midagi sellist, mida üks teeb teisele.

„Jah“ on igal hetkel tagasivõetav

Kui algul oli „jah“, aga mingi hetk sai sellest „ei“ või „stopp“, siis sel juhul tuleb kohe peatuda. Kohe.

Unusta ära järgnev:

 Kui ta ahvatles, siis ta peab lõpuni minema.

 Aga me oleme juba poole peal, ma lõpetan kiiresti ära.

Ära tee „külmalt“ ettepanekuid

Esimene punkt ütles, et kui tahad füüsilist kontakti, siis küsi luba. Aga ka seda siiski vaid siis, kui on esmalt kindel, et olukord on sobiv. Mõnikord ei tuleks üldse läheneda.

Võid küsida luba füüsiliseks puudutuseks, kui:

 Olete kohtingul ja paistab, et läheb hästi.

 Olete mõnda aega kirglikult vestelnud ja on ilmselgelt tunda mõlemapoolset „sädet“.

 Olete pikalt tantsinud, läheb hästi ja kontekst on romantiline.

Aga:

 Ära mine võõralt inimeselt tänaval või mujal avalikus ruumis füüsilist kontakti küsima, ära kommenteeri kehaosasid ega tee seksualseid märkusi.

 Ära küsi füüsilist kontakti (ega ära kommenteeri kehaosasid ega tee seksuaalseid märkusi) töökaaslaselt või projektikaaslaselt, kellega senini oled suhelnud vaid professionaalsel tasemel.

 Ära küsi füüsilist kontakti hetkel tööl olevalt teenindajalt, näiteks ettekandjalt. Nende amet kohustab neid sinuga sõbralik olema, see ei tähenda, et nad sinust huvitatud on.

 Ära küsi füüsilist kontakti, kui sa oled ametipositsiooni poolest jõupositsioonil. Õppejõud ja õpilane, arst ja patsient, ülemus ja alluv.

Hinda olukorda, enne kui kellegi kohtingule kutsud

Ka inimese välja kutsumisel peab vaatama, et olukord oleks sobilik.

 Kui juhuslikult sattud tänaval pikalt vestlema võõra inimesega ning vestlus on pikk, mõlemale poolele huvitav ja paistab, et on külgetõmmet, siis võib-olla on olenevalt kontekstist sobilik inimene välja kutsuda.

 Vallaliste üritusel, kus külgelöömine on eeldatud, võib olenevalt kontekstist olla sobilik kohe „külmalt“ keegi välja kutsuda.

 Interneti kohtinguportaalis võõrale inimesele kirjutada ja ta välja kutsuda on enamasti sobilik.

Aga:

 Avalikus ruumis (tänaval, poes jne) võõra inimese juurde kõndida ja ta esimese asjana „külmalt“ välja kutsuda ei ole tavaliselt sobilik.

 Eriti sobimatu on see siis, kui inimene, keda näed, on sinust palju noorem.

 Eriti sobimatu on see ka olukorras, kus osapooled võivad ennast tunda ebaturvaliselt, näiteks pimedas inimtühjas bussipeatuses.

 Eelmises punktis olev jõupositsiooni reegel kehtib enamasti ka siin, psühhiaater ei peaks reeglina oma patsienti kohtingule kutsuma, lõputöö juhendaja ei peaks juhendatavat kohtingule kutsuma jne.

 Üldises (mitte kohtingule orienteeritud) sotsiaalmeedias reeglina ei ole sobilik kirjutada võõrale inimesele ja ta esimese asjana välja kutsuda. Professionaalses portaalis (näiteks LinkedIn) on see eriti sobimatu.

Autori kirjaviis muutmata.