Õpetaja Maiu (45) on trennist tulnud ja valab parajasti kohvi välja, kui tiriseb telefon.

Päikeselise laupäeva lõuna ajal ei oota keegi kõnet politseist. Aga just sealt võetakse Maiuga ühendust.
„Tehke uks lahti!“
„Milline uks?“
„Te elate ju korteris nr 10?“
Naine ei saa aga aidata. Ta ei viibi oma korteris nr 10, vaid hoopis kilomeetrite kaugusel Nõmmel.
Aga ärevus poeb hetkega naise hinge, sest seadusesilm uurib: „Kuidas teiega on? Kuidas end tunnete?“
Korravalvurid sõidavad korteriperenaise järele ja toimetavad ta kesklinna. Maja ees seisavad juba kaks bussi politseinikega, toimuvat jälgivad mõned uudishimulikud.
Proua Maiu kuuleb, kuidas võmmid räägivad Charlie taseme ehk eriti olulisest väljakutsest. Korterist nr 10 olla kostunud naise appi-karjed ja mehe võigas röökimine. Inimese elu on ohus!
Hämmeldunud Maiu ütleb, et see pole võimalik. Korter on tühi ja G4Si valve all. Ühtegi häiret pole tulnud.
Korravalvurite näod venivad pikaks. Maiu võtab valve maha ja kutsub politseinikud sisse, et nood saaksid veenduda, et seal pole ühtegi hinge.
Valeväljakutse…
See pole esimene.
„Piirkonnapolitseiniku sõnul olevat 2013.-2014. aastal meie suhtes või meie elukoha aadressile tehtud ligi 20 avaldust ja väljakutset,“ kurdavad Maiu ja tema abikaasa Jaan (46)
Nad teavad, kes nende peale kauna kannavad. Need on naabrid, eesotsas korteriühistu juhatuse liikme Tarmoga (46).
Tarmo ja Jaan närivad pigem üksteisel kõri läbi enne kui sammu tagasi astuvad. Nad mõlemad on arukad mehed, teavad, et teod ja sõnad võivad teisele haiget teha, kuid ei hooli sellest. Asi on isiklikuks läinud.
Füüsiliseks pole kokkupõrge kujunenud. Küll aga on siin tegemist tipptasemel psühhoterroriga.
Isegi pedofiiliakahtlus on mängus…