Pillel oli paha tuju. Juba õige mitu nädalat. Kõik ajab nutma. Ja sööma. Ja see lakkamatu väsimuse tunne – maga palju tahad, uni ära ei lähe! Õigupoolest ei jaksa voodist välja ronidagi. Ei taha lihtsalt, motivatsiooni pole. Elu tundub sünge ja mõttetu, miski rõõmu ei tekita. Pille võttis viimase elujõuraasukese kokku ja helistas perearstile. Oh, hüüatas see, võta siis antidepressante.

Teet sõitis autoga tööle. Idioot, sõimas ta kõrvalreal ukerdavat Opelit. Sõita ei oska või?! Teet näitas keskmist sõrme (ta hoiabki seda roolil püsti, sest kõik kaasliiklejad tunduvad nõmedad) ja litsus järsult pidurit. Isegi valgusfoorid on programmeeritud teda mõnitama. Teedul läks silme eest mustaks. Seda juhtub temaga pidevalt. Ta on juba tükimat aega kergesti ärrituv, eriti ajab teda vihale Pille pärimine, miks mees nii kinnine ja tõrjuv on. Lõpuks ta ikkagi helistas perearstile. Doktor kuulas ära kaks lauset ja kirjutas välja antidepressandid.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel