Briti suurim vooditega kauplev poekett Bensons for Beds hakkas huvi tundma, kuivõrd nende pakutavad tooted üldse rahuldavad tarbijate vajadusi.

Firma korraldas uuringu, kus ja kellega magatakse (sedapuhku sõna otseses tähenduses).

Firma sai üllatusega teada, et iga teine paar, kes elab küll perena ühise katuse all, ei jaga partneriga voodit.

Uuriti 2000 perekonda ning selle valimi põhjal võidi väita, et veerand Briti paaridest magab regulaarselt eraldi (sama tulemuse said ka ameeriklased – 25% USA paaridest magab üksi).

Peamise põhjusena nimetati stressi – töölt väsinuna tulek või närviline järgmiseks päevaks valmistumine sunnib ööseks partnerist eemale.

25 protsenti eraldimagajaid tõid põhjuseks paarilise norskamise.

19 protsenti ütles, et kuna ta jääb teleka ees sohval tukkuma, ei hakka ja kaasat voodisse ronimisega tülitama ning jääbki hommikuni diivanile (ma julgen selles õilsas põhjenduses kahelda, loogilisem tundub, et inimene lihtsalt ei viitsi keset ööd hakata ümber paiknemisega vaeva nägema).

14 protsenti ütles, et kuna ta peab tõusma palju varem kui elukaaslane, ei taha ta teist oma kohmerdamisega üles ajada.

Üks olulistest põhjendustest oli ka epideemia mastaabis unehäired – kui ikka üks vähkreb unetuna küljelt küljele, ega siis teine seal kõrval kvaliteetselt uinuda ei saa.

Aga olid need põhjendused millised olid, 60 protsenti üksimagajatest lisas, et tegelikult magavad nad eraldi sellepärast, et neile meeldib üksi magada.

Ja 38 protsenti vastanutest kinnitas, et muidugi tuleb teki ja padjaga kõrvaltuppa kolida siis, kui suhtes ilmnevad probleemid.

Üsna üksmeelselt arvati, et ega eraldi magamisest head nahka ei tule, ning paljud avaldasid, et just voodite lahutamisest sai alguse lahkukasvamine, mis lõppeski lahutusega.

28 protsenti märkisid, et eraldi vooditesse kolides jäi seksi palju vähemaks (selles korrelatsioonis ei peaks küll midagi üllatavat olema).

Oma tööde-tegemistega ühisesse voodisse kolimine on ohu märk. Erinevate magamisharjumustega paaridel on rohkem tülisid ja raskem teineteist mõista ning nad leiavad vähem aega seksiks.

31 protsenti paaridest ütles, et nad pole oma sõpradele-sugulastele julgenud ööelu ümberkorraldamist mainidagi, sest käibetõde ju väidab, et eraldi voodist on eraldi eludeni vaid väike samm.

Siiski leiavad psühholoogid, et tänapäeval see klišee paika ei pea.

Ühest teisest (ameeriklaste) uurimusest selgus, et 26 protsenti inimestest magab üksi paremini – sügavamalt, paremini välja puhates. Mis siis ikka teha, kui üks armastab magada külmas toas, teine eelistab kuumust, ühele meeldib pehme madrats, teisele askeetlikum küljealune, üks on ööbik, teine lõoke? Üks on kindel: halvasti maganud inimene on pahur ja tige ning sellisega hästi läbi saada on problemaatiline niikuinii. Parem siis juba ase kõrvaltoas. Küll puhanud peaga mõeldakse välja ka sobiv aeg abieluvoodi ühiseks sihipäraseks kasutamiseks.

Sellest uuringust ilmnes, et hiljemalt kolm ja pool aastat pärast ühteheitmist hakkab 75 protsenti paaridest end magama sättima eri aegadel, olgu põhjuseks telekas või internet või töökohustused (näiteks Claire Underwood teeb regulaarselt voodis tööd, paberid ja läpakas tekil laiali, president selles seriaalis voodisse naljalt ei mahu – ja nüüd näeme, et „Kaardimajas“ ongi eraelulised probleemid tekkinud).

Oma tööde-tegemistega ühisesse voodisse kolimine on ohu märk. Erinevate magamisharjumustega paaridel on rohkem tülisid ja raskem teineteist mõista ning nad leiavad vähem aega seksiks.

Meie üha indiviidikesksemaks muutuval ajastul eraldi magamise tendents muidugi süveneb. Juba on ka arhitektid ja kinnisvaraarendajad aru saanud, et tasub projekteerida kahe magamistoaga (master-bedroom, see ei tähenda külalistele ja lastele mõeldud tubasid, vaid majaperemehe- ja -perenaise tube) maju-kortereid.

Siiski soovitavad pereterapeudid ­eelistada koos magamist ning selle nimel tuleb tööd teha, kui vaja. Lähedustunne (heaoluhormoon oksütotsiini taseme tõus, kui soovite), mille koos magamine (nii otseses kui ülekantud tähenduses) annab, on seda väärt.