Veidi pärast abiellumist hakkas Paulaga toimuma midagi imelikku. Ta avastas oma ridikülist võõraid ehteid – tema abikaasa sõnul põdes naine enda teadmata kleptomaaniat. Paulale tundus, et tema mees flirdib koduabilisega, aga mees kinnitas, et tegemist on vaid haiglase paranoiaga. Isegi tema tajud valetasid: naine nägi selgesti trepil gaasilambi valgust, kuid mees ütles, et see pole kuidagi võimalik. Peagi leppis Paula sellega, et ta on hulluks läinud ning nõustus mehega, kes ei pidanud paslikuks teda teiste inimestega kokku lasta.

Võib-olla mõnele tuleb see film tuttav ette: 1944. aastal linastunud „Gaslight“, kus Paulat mängis Ingrid Bergman.

Just selle trilleri pealkirjast sündis psühholoogiatermin gaslighting: teise inimese sihilik hulluks ajamine (nii et see ise jääb ka uskuma, et ta on ära keeranud). Eesti keeles pole sellele mõistele ilmekat vastet, tuleb jääda emotsionaalse vägivalla, manipuleerimise või ajupesu juurde.

Sellise manipuleerimisviisi eesmärk on külvata inimesse ebakindlust, nii et ta ise seab kahtluse alla oma mälu või tajud. Ta ei usalda enam ennast, sest talle on aja jooksul veenvalt sisendatud, et ta eksib oma tunnetes ja isegi soovides. Justkui keegi teine saaks paremini teada, mida sa tunned. Söö, nõuab ema, sul on kõht tühi. Sa ju ei taha tegelikult, et minul hästi läheks, „loeb“ kaasa su mõtteid. Sa mäletad valesti, ma ei ole sulle kunagi nii öelnud ega teinud!

Ajupesija eesmärkide leebemas otsas asub soov omandada teise inimese üle kontroll, karmimas otsas aga kriminaalsemad soovid (nagu filmis „Gaslight“, kus mehe motiiviks oli naise pärandusele käpp peale panna).

Selliseid manipulatsioone tuleb ette peresuhetes, töökohtadel, ent ka suures poliitikas.

Viimaste aastate markantseim poliitiline „gaasilatern“ oli Krimmi ülevõtmine. Rohelised mehikesed sõdisid, pommid plahvatasid, aga Vene pool kinnitas, et see on loomulikult kodusõda ning Euroopa ja Ameerika tipp-poliitikud näevad olukorda täiesti valesti. Poliitiline skeene tunneb siiamaani end selles küsimuses lolliks tehtuna ja abitult.

Ka Trump manipuleerib võimsalt. Stabiilse geniaalsusega väidab ta peaaegu iga nädal midagi, mille ta järgmisel hetkel ümber lükkab, öeldes, et midagi sellist tema öelnud pole (värskeim näide on „shithole countries“-juhtum), ning halvustab neid, kes teda „valesti mõistavad“.

Sama nähtuse alla paigutub ka must-valge mõtlemine, kus inimene teab vastuvaidlematult, kuidas maailmas asjad olema peavad, ning igasugune ambivalentsus ning pooltoonide nägemine on rumalus (#MeToo kampaania on sinnamaani jõudnud).

Ajupesija eesmärkide leebemas otsas asub soov omandada teise inimese üle kontroll, karmimas otsas aga kriminaalsemad soovid .

Mille järgi „gaasitajat“ ära tunda?

Selline tüüp valetab ülima enesekindlusega ega tagane endast isegi siis, kui talle veenvalt tõestatakse, et ta valetab. Tema sõnad ja teod ei lange kokku – kui tahad sellisest inimesest veidigi sotti saada, vaatle ta tegusid, sõnad ei tähenda talle midagi. Vahetevahel võib ta sind kiita ka, isegi mõõdutundetult, kuid seda salakavalamat plaani ta ilmselt haub. Igatahes ajab selline vaimne kuuma ja külma duši vaheldumine ohvri järjest suuremasse segadusse. Üha kasvavat ebakindlust vägivallatseja aga vajabki – ohver hakkab aina enam tema peale lootma, julgemata ise sammugi astuda, sest sellega võib kaasneda ettenägematu etteheidete torm. Mida rohkem sa ennast kaitsed, seda rohkem süüdistusi kaela saad. Osava manipulaatorina (ja hea suhtlejana) veenab ta ära ka mõne teise, et tema ohver – kahetsusväärsel kombel – on muutunud järjest imelikumaks.

Üha vähem usaldab ohver oma sisetunnet, intuitsiooni. Aiva suurema võimu omandab kontrolliv pool.

„Gaasitamisest“ välja tulla aitab eneseusu tõstmine; raskematel juhtudel on selleks vaja kõrvalist abi, terapeuti.

...See vana film meenus mulle, kui ahistamispaljastuste laines võttis sõna ka 92aastane Angela Lansbury (siiani tegus näitlejanna, keda tunneme krimisarjast „Mõrv sai teoks“). Auväärne diiva mainis, et naised, rõhudes oma seksikusele, võivad osalt ka ise ahistamist esile kutsuda... Oh sa jeerum! Nõiajahi teravik pöördus viivitamatult eaka leedi vastu, nii et ta oli sunnitud esinema meedias vabandusega, et tegelikult ta ei õigusta mehi sugugi.

Just niimoodi see gaslighting käibki.

Angela Lansbury sai toona, 1944. aastal „Gaslightis“ tehtud kõrvalosa eest Oscari nominatsiooni.