Tapamaja töötajad Rakveres streikisid eelmisel nädalal, sest polnud palgaga rahul.

Eesti Televisioonist kolm aastat tagasi ekraanilt kadunud Kerli Dello nimetas lahkumise ühe põhjusena väikest palka: „Vabandust, aga teie kuradi stabiilsust ma endale auto kütusepaaki ei pane.“

Üks tunnustatud intellektuaal mainis mulle nädalavahetuse seltskonnaüritusel, et andis lõpuks nõusoleku osaleda (iseenesest jõuetus) ametiühingukomitees, sest riigikoolides on õpetlase palk solvavalt väike ja midagi peab ju ette võtma.

Selliseid kilde pudeneb päris tihti – võistu uudistega keskmise palga pidevast tõusust (põhjuseks kusagil kellelegi makstavad pidevad preemiad ja palgalisad) ning teadetest, et ligi pooled tööandjatest plaanivad alluvate palgatõusu (aga rohkem ehk 60% on ikka neid tööandjaid, kellele see mõte pähe ei mahu).

Selle nädala alguses potsatas mu postkasti CV.ee karjääriarengu kontaktivärava uudisnupp, kuidas ligi pooled (43,7%) tööl käivatest inimestest on viimase kuu jooksul sirvinud töökuulutusi. Aga mis nad neist sirvivad? Ikka sellepärast, et olemasolev töö ei rahulda: 72% vastanuist kinnitas, et eelkõige paneb uut tööd otsima lootus paremale palgale. Töö sisu üle ei nuriseta, kui aga saaks väärilist tasu, küll siis teeks… ükskõik mida.

Valdav osa küsitlusele vastajaist teenib keskmist palka, s.t saavad kätte 800–1100 eurot. Nende unistus oleks uuel töökohal saada pangaarvele umbes 400 eurot rohkem.

Kui sa oled õppinud IT-meheks või arstiks, on trumbid sinu käes. Või kui sul on piisavalt ettevõtlikkust, hoiad end palgatööst võimalikult kaugele (aga 80 protsendil inimkonnast seda võimet pole).

Tavaline normaalne inimene saab palka – iga kuu kindlal kuupäeval läbib tema pangaarvet rõõmus tuksatus, mõnel vägevam, mõnel tagasihoidlikum, aga igal juhul see päev saabub. Just selle regulaarsuse ja töölepinguga tagatud kindlustunde tõttu valivadki inimesed palgatöö. Paljud eelistavad turvatunnet, mille kindlustab (olgugi väiksem) palk, selmet riskeerida vabakutselisena, projektipõhise üksiküritajana, juhutöölisena või lotomängijana.

Aga kui palk ei rahulda? Ja enamasti ei rahulda, üks mu tuttav riigikogulane hädaldab pidevalt, et tal pole kohe absoluutselt vaba raha, ja üks tuttav, keda küll viimasel ajal kohtan vaid Äripäeva rikaste tabelis, kurdab ka, et kõik on pagana kalliks läinud.

Suurem osa aga jääb toppama oma unistustesse ja võib-olla ka eneseusu puudumisse. See ongi mugavustsoon – aga sellisena te ju mugavust ette ei kujutanud?

Kui palk ei rahulda, tuleb ringi vaadata paremate pakkumiste järele. Eelnimetatud uuringu põhjal on kõige aktiivsemad töökuulutuste sirvijad inimesed, kes on oma ametis töötanud enam kui viis aastat. Paljud neist ütlevad, et tegelevad uue töö otsimisega aktiivselt, kuid kandideerimiseni jõuab vaid napp neli protsenti.

Kõige agaramad kandideerijad on need, kes ühes ametis püsinud kuni kolm aastat – nemad ongi see mobiilne tööjõud, kes otsib optimistlikult ning häbenemata oma õigemat kohta päikese all.

Suurem osa aga jääb toppama oma unistustesse ja võib-olla ka eneseusu puudumisse. See ongi mugavustsoon – aga sellisena te ju mugavust ette ei kujutanud?

Üldiselt on Eesti inimesse kasvatatud halvav kogus enesekriitikat. Komplektis rahvusomase alalhoidlikkuse ning kannatlikkusega (või on see kurikuulus „eestlase jonn“ või tuimus) annab see kokku staatilise pildi. Paljud tööandjad on osavad tööandja madalat enesehinnangut veel osatamagi: kuhu sul (sinu kesise haridusega, sinu eas jne) meie juurest ikka minna? Aga tõepoolest, kuhu sul minna siit tasaselt maalt, Jõgevalt (loe tänasest Ekspressist lugu Jõgeva maavalitsuse surmast) või Tapalt või Viinistust, kui sügistormid Manitski toodud kunstituristid laiali puhuvad?

Kui inimene tunneb, et ei saa õiglaselt tasustatud, võib ta küll tööd edasi teha, aga tema motivatsioon langeb. Inimene kibestub. Ta hakkab õhtuti nüri pilguga telekast külajalgpalli vaatama, koerale virutab jalaga, akna peal suitsu tehes mõtleb, et pole sellist elu ära teeninud.

Ja lahendus? Kui ma teaks, poleks ma seda lugu siin kirjutanud.

Lisan vaid, et kolmandik tööinimestest on oma kohaga rahul ja töökuulutustest õnne ei otsi.