Õpetaja maailma suurimas väliseesti kogukonnas: "Ma ei lase lastel soomestuda – kui neid vähegi päästa suudan!“

Vantaas eesti keelt õpetav Mari-Liis Hendrikson (45) peab koos kolleegidega kaarti, mis reedab Eesti kohta ühe kurva saladuse.

Vahel imestab Mari-Liis Hendrikson Soomest Eestisse sõites, miks käekott nii raske on. Ahjaa, meenub siis, võtmed ununesid ju kaasa. Kimp on tõesti suur („Nagu keskaegsel kaupmeheproual,“ ütleb Hendrikson), vähemalt 15 võtit. Avamist nõuavad uksed üheksas Vantaa koolimajas, kus Hendrikson eesti lastele emakeelt käib õpetamas.

Helsingi-lähedane Vantaa on maailma suurim väliseesti kogukond (eestlasi elab siin nii palju, et sarnaselt vene ja somaali keelega loetakse eesti keelt Vantaas suurkeeleks). Kui Hendrikson seitsme aasta eest Mulgimaalt siia eesti keelt ja kultuuri õpetama tuli, plaanis ta algul hakata ühest koolist teise vurama jalgrattaga. Paraku sai kohe selgeks, et ilma autota selliste vahemaade juures küll hakkama ei saa. Mõni päev tuleb käia õpetamas kolmes-neljas koolis.

Mitte kõik õpilased pole eestlased – eesti keele tunnid on populaarsed ka Soome elama läinud eestivenelaste seas –, küll on enamik õpilasi väikesed. Nii väikesed, et mõni nimetab Mari-Liis Hendriksoni ähmiga emaks või hakkab nutma ja palub, et õpetaja ta tagasi Eestisse vanaema või tädi juurde viiks. Nii väikesed, et olla veel kindlad – ühel hetkel lähevad nad tagasi kodumaale. Nagu see teise klassi poiss, kes rääkis: „Vaata, mul on pisikesed töömehekäed. Kui saan suureks, siis lähen Eestisse ja ehitan nendega üles oma talu.“

Kuid alates käesoleva aasta jaanuarist maksab Soome riik lisaks põhikoolilastele kinni emakeeletunnid ka Eesti gümnasistidele (seegi on maailmas erakordne). Õpe (nagu nooremaski astmes) on samas vabatahtlik. On neid eesti noori, kes tulevad Hendriksoni pärastlõunasesse tundi Korso Lumo gümnaasiumis kaugelt Helsingistki – ja neid, kes eesti keelest enam üldse midagi teada ei taha.

„Meie kooliski on paar sellist õpilast, et kui lähed ütlema midagi eesti keeles, vastab ta kindlasti soome keeles,“ räägib üks kohaletulnuist hiljem. „Nad nagu häbenevad – et jumala pärast keegi seda eesti keelt pealt ei kuuleks.“

Ning Mari-Liis Hendrikson, kes parajasti on klassiruumis nr 333 õpetajakohal oma valge sülearvuti lahti löönud, noogutab kaasa: „Mõni väiksem laps lausa rõõmsalt kuulutab, et mina hakkasin nüüd soomlaseks. Aga ma ei lase neil soomestuda – kui neid vähegi päästa suudan!“

Tänane tund on eriline, sest Hendrikson (keda õpilased kutsuvad küll koduselt Mari-Liisiks) tahab koos klassiga koostada veebruaris saja-aastaseks saavale Eestile videotervituse. „Sada on suur-suur juubel, vähesed inimesed saavad saja-aastaseks! Kas teist keegi tahaks sõna võtta ja Eestile õnnitlusi saata?“

Kuue-seitsme kohaletulnud tüdruku jäägitut tähelepanu nõuab parajasti küll mingi olulisem päevakajaline teema, osa neist on omavahelises suminas õpetajale seljagi pööranud. Minu koolipõlve pedagoogidel tulvanuks sellises olukorras ammu näkku afektipuna, kuid Hendrikson jääb suureks rõõmsameelseks leevikeseks, kes püüdlikult vastu klaasi toksib. „Mihkel, tahad sa midagi öelda?“ pöördub ta innukalt klassi ainsa poisi poole.

„Ei,“ vastab Mihkel ausalt (ta kuuleb küll, kuigi klapid on peas).

„Tore!“

Maarja-Liis Hendriksoni hääles pole vähimatki sarkasmi. Ta on üks ülim positiivsus, varmas püüdma palle, mida hetkel keegi talle paraku ei viska. „Äkki on siin klassis veidi ahistav? Läheme ehk fua­jeesse? Tore oleks ikka üks pool tundi pühendada selle videole. Siis saab rääkida ära kõik selle, mis me eelmises tunnis arutasime – et kuidas Eesti kohukesed on parimad maailmas ja miks teil Eesti kevadreisilt tagasi tulles silmad märjad on.“

„Nii, kus see kaamerapoiss nüüd on? Tuletko sa tänne?“ korraldab Hendrikson („kaamerapoisiks“ on saanud üks Korso Lumo gümnaasiumi vene noormees, kes muudkui sasib käega oma pikka tukka). „Nii. Äkki sobiks alustuseks, et „meie oleme Soomes elavad eesti gümnasistid“?“

„Kümna... mis asja?“ ei saa tüdrukud aru (või teevad, et ei saa).

„Gümnasistid! Kallid, kas te teate, et teie aeg tiksub? Hakake kohe pihta, kõmm!“

„Mis see oli... kümna? Mul läheb keel sõlme,“ on tüdrukud hädas (nende eesti keel on tegelikult oivaline).

„Ütle siis „gümnaasiuminoored“!“

„Oota, mis asja!?“

Lõpuks saab üks pikkade juustega neiu kaamerasse öeldud, et „me oleme kõik hiljuti Soome kolinud eestlased“, mis pole küll päris tõsi, sest vähemasti üks tema kaaslastest on Soomes ka sündinud. See neiu ütlebki kaamerasse äärmiselt selgelt, sirgjooneliselt ja struktureeritult, et „minul oli võimalus hakata soomlaseks, aga ma armastan oma kallist kodumaad nii väga, et juba teises klassis sõitsin 19 kilomeetrit Helsingist siia, et saada eestikeelset õpetust“ ja ma pole tagasi vaadates kindel, kas ta hiljem enam ühegi teise lausega panustas.

„Võite rääkida sellest, mis teid alguses Soomes üllatas,“ soovitab Hendrikson ärevalt kella vaadates. „Nii, naeratus, ilusad eesti hambad nähtavale!“

„Mind üllatas see, et Soomes on tüdrukud ja poisid alati eraldi,“ sosistab üks tüdrukuist ettevaatuse mõttes poolihääli. „Eestis olid kõik nii ühtehoidvad!“

Hiljem, kui kaamera kinni, lausa tulvab eesti noorte suudest kõike, mis neid Soome kolides tegelikult rabas. Alustades sellest, kuidas nad olid tulnud üksnes selle kraamiga, mis autosse mahtus, ning siis tundnud „meeletut üksindust“, mis peagi pärast „hüpet tundmatusse“ saabus. Ja kuidas oli nutetud hirmu pärast, kas soome keel üldse selgeks saab, ning kuidas Eesti koolitoidudki üht­äkki tohutut igatsust tekitasid (eriti muidugi saiavorm!).

Ja ka praktilisemat laadi vapustustest: sellest, et Soomes tohiks argipäeval vabalt kooli tulla lõhkistes teksades või dressideski, aga samas teises gümnaasiumiklassis korraldatava balli kleit võib jälle maksta mitusada eurot.

Kuid esialgu läheb video kokkusaamine vaevaliselt ning Mari-Liis Hendriksoni häälde tekkib aina paanilisemaid noote. „Kullakesed, kümne minuti pärast peab purgis olema. Nüüd on aeg öelda ära, mis on Eestis erilist ja miks sa Eestit südames kannad!“ korraldab ta. „Mäletate, kuidas me rääkisime, et Eestis käivad lapsed unistamas suurte kivide peal? Laita käymään! (See viimane poolkähinal öeldud lause on mõeldud operaatorile.)“

„Eesti on sellepärast eriline, et seal on eriline lõhn,“ ütleb üks tüdrukuist (ikka veel poolihääli).

„Ja seal on eriline toit!“ lausa karjatab triibulise pluusiga neiu, kes meenutab mulle oma teistest erineva tulise temperamendi poolest veidi väikest Myd.

„Ja kindlasti sellepärast, et seal on meie sõbrad ja lähedased,“ lisab siiani vait olnud kollase pulloveriga tüdruk asjalikult.

„Ja kuidagi see ühtehoidvus on tulnud meiega kaasa. Alati, kui meil on mingi probleem ükskõik mis teemal, siis me hoiame ka siin eestlastega kokku. See ongi puhas armastus.“

„Kas seda ei võiks veel öelda, et välismaal elades kipuvad keeled tihtipeale segi minema?“ uurib keegi.

„Jaa, väga hea,“ kiidab Hendrikson. „Ja siis on ju veel see väga tähtis mõte, et me ei sulanduks välismaal elades teiste rahvaste sisse?“

Kostab vali plärtsatus, sest järjekordselt soengut kohendades on operaator statiivi hetkeks tähelepanuta jätnud ning kaamera prantsatab kivipõrandale. Keegi ei tee tehnika kannatadasaamist märkamagi, üksnes üks tüdrukuist jookseb kergejalgselt otsekui metskits uue objektiivi järele.

Mõned tunnid varem kohtusime Mari-Liis Hendriksoni ja samuti eesti keelt õpetava Koidu Ojaga veerandsada kilomeetrit eemal asuva Rekolamäe kooli raamatukogus. Siis nägingi esimest korda kaarti, millele Vantaa eesti keele õpetajad on lasknud oma õpilastel märkida, kust nad Soome tulid.

Punased väljarännu-marjade kobarad katsid Pärnut, Viljandit, Tartut ja Harjumaad, pealinnast vaadates valdavalt ääremaid, kuid Tallinna on oma seniseks koduks märkinud vaid üksikud Soome tulnud lapsed. „Valga on esindatud kõvasti ja mul oli üks selline klass, kus olid peaaegu kõik lapsed Pärnust pärit,“ rääkis Hendrikson. „Aga Saaremaalt on tuldud vähem ja Hiiumaa on täiesti puutumata.“

Ta kasutas jõulisi sõnu, raske öelda, kas tahtlikult või alateadlikult: „Kõigil ei olegi enam oma kodu. Mõned on kodu säilitanud, aga teised on kodu võlgade katteks maha müünud. Kassid-koerad – kõik, mis oli, on läinud. See mõte on lastele nii valus, et neil valguvad silmad vett täis sellest rääkides. Minu käest on tulnud lapsevanemad laevas uurima, et mida teha siis, kui on põletatud kõik sillad.“

„Ma julgustan neid ikka minema tagasi, sest me oleme ikka üksi siin, suhteliselt üksi,“ võtab jutujärje üle Koidu Oja. „Jah, mul on Soomes mõned sõbrad, aga kui ma tahan hingest hinge suhelda, nii, et mind poole lause pealt mõistetaks, siis ma saan seda teha ainult Eestis, oma tütre või pojaga. Oma inimestega.“

„Vahel on meile, eestlastele omane negatiivsus – me armastame sõna „ei“ – ja vahel meid võrreldakse siilidega,“ lisas Hendrikson. „Aga tegelikult me oleme ju hästi hoidvad. Ma siin noortetundides näen, et nad hoiavad omavahel väga kokku, kuigi ühes koolis juhtus nii, et käisin kuu aega teise klassi tüdrukute omavahelist tüli lahendamas. Nad on ju siin hästi tundlikud, kogu aeg kaitsepositsioonil. Konfliktid tekkivad väga lihtsatest asjadest.“

„Teid kutsuti spetsiaalselt õpilaste tüli lahendama?”

„Jah, siin Soome haridussüsteemis on väga levinud varajane sekkumine – kui nähakse, et midagi on valesti, üritatakse see hästi kiiresti lahendada. Samamoodi siis, kui mõni laps jääb hätta soome keelega: ma olen käinud tõlgiks ja tugiõpetajaks ainetundides, et lihtsamas keeles mõisted ära seletada. Või need lapsed, kes teistega ei klapi ja Eestis erikooli pandaks – mul on siin olnud spetsiaalselt neile mõeldud tunde, kus ongi ainult see üks õpilane.“

Suundume tagasi Korso Lumo gümnaasiumi fuajeesse.

„Kas me peaks ütlema, et armastame Eestit?“ pärib üks tüdrukuist teistelt nüüd veidi ebakindlalt ning otsekui oleks kõlanud märksõna, mida kõik teavad ja oodanud on, puhkeb korraga laulupidu.

„Me armastame Eestit, oh-oh-oh-hoo!“ laulavad kahe või kolme või nelja sekundi vältel kõik, ning mõned koguni tantsivad – oma spontaansuses meenutab see mitte põhjamaad, vaid pigem Rio de Janeiro randa. Kuid kaamera on kahjuks just mõned sekundid varem kinni pandud, kell saanud viis ja väljas läinud pimedaks. Tuleb minna tagasi klassi, panna üleriided selga ja laiali pudeneda (Mari-Liis Hendrikson pakib hiljem osa kaugemalt tulnud õpilasi oma autosse, et nad kodule lähemale viia).

Kuid enne tuleb hüvasti jätta.

„Näeme jälle!“

„Järgmise korrani!“

„Näeme nädala pärast!“

„Kohtumiseni!“

Nad kallistavad alati pärast tunni lõppu.