Õppinud Lelle põhikoolis, Kehtna kutsehariduskeskuses, Astangu rehabilitatsioonikeskuses, õpib Tallinna Tehnikaülikoolis avaliku halduse bakalaureuseõppes.
 Kavandab õpinguid jätkata Tallinna ülikooli magistriõppes.
 Kuulub Eesti elektriratastooli saalihoki klubisse ja Eesti ­Liikumispuudega Inimeste Liitu.
 On Eesti Lihasehaigete Seltsi esimees.
 Korraldanud Kristiine keskuse ratastooliinimestele ürituse „Party of Wheels“.
 Seisnud selle eest, et maikuus toimuks Eestis rahvusvaheline elektriratastooli saalihoki turniir.

Kella üheteistkümneks õhtul on mõned daamid kingad jalast ära visanud. Karl Martin Sinijärv on söönud ära kolmkümmend erinevat suupistet. Ja Vahur Kersna on teatanud Märt Avandile, et eeskava oleks pidanud koostama Tujurikkuja.

Iff laulab. Rahvas lööb plaksu. Kui kõlab „Eestlane olen ja eestlaseks jään“, laulavad saalisolijad hoogsalt kaasa. Ja Urmas Paet haarab Jüri käe ja tõstab selle kõrgele üles. Ja Jüri vehib koos teistega.


„EESTLANE OLEN...“: Ivo Linna esinemine oli Jüri Lehtmetsa jaoks piduliku vastuvõtu emotsionaalne kõrghetk. Foto: Rauno Volmar

Pool üks päeval laskub halli Ford Transiti tagaluuk kerge surina saatel alla. Tallinna Tehnikaülikooli ühiselamust veereb välja elektrilises ratastoolis Jüri Lehtmets ja sõidab bussi peale. Jüri pere soetas selle bussi aastaid tagasi ja sellega on sõidetud Saksamaal (kus Jüri saavutas Eesti elektriratastooli-saalihokimeeskonna koosseisus Euro-Cupil viienda koha) ja käidud Soome vahet (kõrgliiga-turniiridel Helsingis, Oulus, Turus, Vaasas) ja muidugi rännatud mööda Eestimaad.

Täna ripub bussis riidepuul tume pintsak, mille Jüri on oma onult laenuks võtnud. Ja helehall lips.

Ja muidugimõista on seal tõstuk, ilma milleta Jüri kuidagi toime ei tuleks. Sellega tõstab abistaja igal hommikul Jüri voodist ratastooli, aitab veeprotseduure teha ning võileiba süüa. Jüri ei joo iseseisvalt isegi vett.

KUTSE: President ootab Jürit vastuvõtule. Foto: Rauno Volmar

Hall Ford Transit kiirustab Tartu poole, Jüri popsutab oma hingamisaparaati ja vaatab, kuidas päike lumeväljad sillerdama on pannud. Hingamisaparaat aitab tal kopsust süsihappegaasi välja ajada.

Jüri: „Päeval saavad kopsud ise hakkama, aga õhtul on nägu punane peas, tuleb lämbumise tunne. Ilma selle aparaadita oleks jama majas.“

Aga ega me ainult haigusest räägi. Jüri arutab, kellega ta ERMis juttu võiks ajada.

Kunagi oli ta Jüri Ratase töövari – kui Ratas veel Riigikogus töötas – ja Ratas vedas teda lossi pidi ringi ja siis selgus, et lift, mis Mart Laari jaoks sinna ehitati, ei jõudnud Jüri ratastooli üldse liigutada!

President Kersti Kaljulaidiga kohtus Jüri eelmise aasta lõpus Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses. Presidendiga salvestati aastalõpu intervjuud ja Jüri modereeris üht uhket rahvusvahelist arutelu. Pärast tegi Jüri presidendiga pilti.

President Arnold Rüütlit on Jüri tervitanud Kadrioru roosiaias puudega inimestele korraldatud vastuvõtul.

Nüüd on Jüri jaoks oluline küsimus, kuidas lahendada käesurumine president Kaljulaidiga.

Jüri ei suuda tõsta kumbagi kätt. Parema käe sõrmed liiguvad (sellega juhib ta ratastooli). Vasaku käe sõrmed ka liiguvad (sellega paneb ta trenni mõttes juba mitmendat nädalat kokku üht pisikest legot).

SAABUMINE: Jüri ragistab ajusid, kuidas lahendada käesurumine president Kaljulaidiga. Foto: Rauno Volmar

Kui president haaraks Jüri parema käe, võiks juhtuda, et ratastooli pult reageerib ja ratastool hakkab perutama. Ükskord saalihokivõistlustel, kui Jüri oli platsil kellegagi kokku sõitnud ja käsi vajus ratastooli juhtimispuldi peale, läks ratas­tool hulluks, möllas mis hirmus ja treener üritas vahele hüpata ja kõik see nägi välja nagu ehtne härjavõitlus.

Presidendiga kätlemiseks tuleks kaaluda turvalisemaid variante.

Jüri oli kolmene, kui ema märkas, et poisil on midagi viga, ta ei hüppa nii kõrgele kui teised. Selgus, et Jüri põeb Duchenne’i lihasdüstroofiat, mida võib 100 000 poisi peale ette tulla vaid kolmekümnel. Duchenne’i haigusega lähevad asjad pigem halvemaks kui paremaks.

Kümnenda eluaastani käis Jüri omal jalal, kuigi aina vaevalisemalt. Siis hakkasid vennad ja ema teda tõukekelguga kooli lükkama. Edaspidi tulid kolme rattaga jalgratas ja kolmerattaline roller. Elektriratastooli sai Jüri 8. klassis.

„Päeval saavad kopsud ise hakkama, aga õhtul on nägu punane peas, tuleb lämbumise tunne. Siis on jama majas.“

Mõne aasta eest sai ta iseseisvalt söömisega hakkama. Enam mitte. Mõne aasta eest sai ise vetsus käidud. Enam ei saa.

Jüri: „See on viimaste aastate suurim kaotus... Võõralt, kes koridoris mööda läheb, võid ju paluda, et ta aitaks jope ära võtta. Aga seda, et käime vetsus ära... Väga tehtav ei tundu.“

Keegi indialane, kes ennast kunagi appi pakkus, pani kabuhirmus jooksu, pissipudel lendas põrandale.

Õhtul vaatab Jüri TTÜ ühiselamus, kes tuttavatest saadaval on, et talle konksud külge haagiks ja kraanaga voodisse tõstaks.

Jõuame Tartusse ja Jüri läheb ennast hotelli lahti pakkima.

Kell saab pool kuus. Külalised kogunevad ERMi juurde.

Telemees Margus Saar, kes tegi mõni aeg tagasi Jürist toreda saate, ootab sinise vaiba ääres. Tahab nüüd ka, et Jüri talle oma muljetest räägiks, aga Jüri telefon on tumm!

Lõkked põlevad. Taevakumm helendab. Kus on Jüri?

Jüril on telefon välja lülitatud, sest kui keegi talle helistab, hakkab telefon kõva häälega rääkima.

Kell saab kuus, kui Jüri lõpuks vend Mardiga kohal on. Pintsak sirgu, lips otseks ja sukeldutakse peosaginasse.

Jüri on harjunud, et perekondlikelt ettevõtmistelt teda kõrvale ei jäeta. Ta on alati kaasas. „See tõstab eneseväärikust, kui tead, et oled oluline, sind ei jäeta maha!“ Isa tegi Jüri jaoks kunagi Lelle kultuurimajja trepi juurde kaldtee – poeg peab peole saama!

Alles ükspäev oli Jüri sõbral sünnipäev (ühes kesklinna pubis) ja Jüri oli kohal nagu viis kopikat, õlleklaas ees.

„Mul ei jätku südant, et ma ennast nii ära piiritleksin, et ma käiks ainult nendes kohtades, kus on inva-vets!“

Kui Jüri ratastooli aidata ja mantel ka selga saada, laseb ta trolliga mööda linna, ei mingit probleemi.

„Ükskord oli nii, et sõitsin trolli peale ja käsi jäi kuidagi valesti juhtkangile ja panin täie rauaga vastu mingit klaasi, mis puruks läks. Õnneks keegi kuskile ei kaevanud ja trahvi ka ei tehtud!“

Viimasel kahel aastal on ta Toompeal lipuheiskamisel kohal olnud. Sõitis trolliga Mustamäelt kesklinna ja ronis ratastooliga üles mäkke. Sel aastal jättis vahele, et Tartus vinks-vonks välja näha.

TRAD. ATTACK: Presidendi vastuvõtt pakub ka kultuurielamust. Foto: Rauno Volmar

Palju õnne! Sa ka siin! Tore näha! Palju õnne meile kõigile!

Juba astub Jürile juurde Kardo Ploomipuu, teda-tuntud invasportlane, kes seni on paraolümpial ujujana üles astunud, räägib prillide särades, et seekord läheb starti suusatajana.

Juba lehvitab Jürile Agu ­Uudelepp, Jüri õppejõud Tehnikaülikoolis, kes õpetas avalikku esinemist ja pani tudengid kõnesid pidama. („Igast asendist!“ nagu ütleb Jüri.) Kui Uudelepa raske haiguse raviks annetusi koguti, tegi ülekande ka Jüri.

Kell on viis minutit üheksa läbi, kui Jüri lõpuks presidendipaariga kätlema pääseb. Jääb nii, et käesurumist ei tule, piirdutakse aupakliku noogutamisega.

„Mõtlesin ikka väikese tervituse ka välja, aga kui õige hetk kätte jõudis, oli pea nii tühi, et soovisin head vabariigi aastapäeva ja panin edasi!“

TÄHTIS HETK: "Mõtlesin ikka väikese tervituse ka välja, aga kui õige hetk kätte jõudis, oli pea nii tühi, et soovisin head vabariigi aastapäeva ja panin edasi!“ Foto: Presideni Kantselei
NÕUTUD MEES: Jürit intervjueerib ERRi Karmel Killandi. Foto: Rauno Volmar

Aeg läheb lennates, juba tahab intervjuud Karmel Killandi. Siis möllab Ivo Linna (see on Jüri jaoks õhtu kõrgpunkt) ja juba läheneb kesköö ja Peeter Volkonski hakkab diskoripuldis muusikat mängima. Ja Jüri ja Mart minekule sättima.

Õues oli külm. Buss läks üsna napilt käima, pidi mitu korda üritama, enne kui õnnestus. Vennad on rahul, et sai ära käidud.

„Mis jumekaid ettevõtmisi sul veel kavas on?“

Oleme Tallinnas, Jüri ühiselamutoas ja räägime elust-olust.

„Saad sa mu käe hiire peale panna?“ küsib Jüri.

Saan. Jüri näitab videot, kus invasportlased bowling’ut mängivad. Jüri on mõelnud, et kui tahta paraolümpial medal kaela saada, siis bowling oleks selleks hea võimalus.

Aga koolitöö?

„Ma leidsin endale uue eesmärgi. Tallinna ülikoolis on sotsiaalse ettevõtluse magistriõpe, ingliskeelne ja tasuline, aga mulle see sobiks. Nii et sügisel panen magistrantuuris edasi!“

„Eelmise aasta novembris toimus töövõime hindamine ja mind kuulutati 100 protsenti töövõimetuks, mis tähendab, et tööalane dotatsioon võeti ära. Ma leian, et töövõimet tuleb kasvatada, selle asemel et inimene üle parda visata. Sa pead tegema pingutusi, et töövõime kasvaks, aga rehabilitatsiooniraha võeti hoopis ära. Ilma rehabilitatsioonita langeb töövõime kolinaga. Lõpuks pole sa enam võimeline toast väljagi saama. Kuidas see ametnikele selgeks teha!?“