ROBORACE: Isejuhtivate elektriautode võiduajamine linnatänavatel

Esimene Roborace peaks aset leidma kui mitte tänavu, siis tuleval aastal.

Mullu 27. novembril andsid vormel-E ehk elektrivormelite võistlussarja korraldajad teada, et hooajal 2016/2017 lisandub nende programmi Roborace – isejuhtivate elektriautode võidusõit. See mõjus spetside ringkondades nii, nagu oleks keegi visanud kapatäie külma vett punaseks köetud saunakerisele.

Vastukajad ulatusid vaimustushuiletest kuni ennustuseni, et Roborace saab olema kõigi aegade igavaim võidusõidusari.

Plaan on igatahes äge. Kümme tiimi (üks koostatakse vabatahtlikest) panevad igaüks välja kaks autot, mis hooaja jooksul peavad maha 15–16 tunniajalist võidusõitu. Autod sõidavad rajal täiesti iseseisvalt ilma kõrvalise sekkumiseta, kasutades pardal olevaid kaameraid, radareid, andureid ja tarkvara ehk tehis­intelligentsi. Riistvaraline osa on kõigil ühesugune, vahe tuleb sisse sellest, kuidas keegi oskab pro­grammeerida.

Kõlab uhkelt, eks? Kuni hakata juurdlema, kas see ka teostatav on. Korraldajad lubasid esimesed tehnilised üksikasjad avaldada tänavu jaanuaris, aga seni pole kostnud kippu ega kõppu. Seega on kõik järgnev puhas spekulatsioon.

Juba 1980. aastatel oli selge: kui vormel-1 reeglid vabaks lasta, poleks inimene suurtest kiirustest tingitud ülekoormuste tõttu võimeline enam autot juhtima. Kas nüüd näemegi ulmelisi sõidukeid, mis läbivad kurve hoogu vähendamata?

Keegi ei tea, millised autod hakkavad välja nägema

Superkiirusi võidusõidurobotid kindlasti ei näita. Alustame elektriautode põhimurest – akudest. Vormel-E ei suuda umbes 50 minutit kestvat võistlust akutäie elektriga läbida. Seetõttu tuleb boksipeatuse ajal – pange nüüd tähele! – autot vahetada. Arusaadavalt ei saa Roborace sellist piinlikku asja lubada, pigem hakatakse vahetama akusid. Teine variant – sõita nii aeglaselt, et aku tühjaks ei saa – pole ju mõeldav. Elektrivormelidki on hirmaeglased. Monacos oli kiireima ringi keskmine neil mullu 115,2 km/h, vormel-1 saavutas 153,9 km/h (vormel-E rada oli lühem ja vähemate kurvidega). Samas on aeglusel ka hea külg – tänavaradu, kus vormel-E etapid toimuvad, on lihtsam turvaliseks teha ja publik pääseb lähemale pealt vaatama.

Disainitudengid joonistasid võidusõiduroboteid

Mis võiks olla disainerile põnevam kui panna paberile midagi sellist, mille puhul etteantud piirid sama hästi kui puuduvad? Võidusõidurobotite puhul on ju esialgu teada ainult see, et nad liiguvad elektri jõul ja juhti kaasa ei vea. Ning mõõtmed ei tohiks ületada kaht meetrit laiuses ja viit meetrit pikkuses. Jääb ainult loota, et Roborace’i „pärisautod“ tuleksid pooltki nii põnevad nagu Eesti kunstiakadeemia disainitudengite kolmepäevase mõtte- ja kätetöö viljad.

Palju põnevust pakub autode välimuse teema. Sõitjat pole ju vaja kaasas vedada ja seetõttu saab auto või õigemini roboti senisest hoopis teistmoodi konstrueerida. Ei mingit kabiini, ei roole ega pedaale, ei turvavöösid ega -struktuure. Kas autod tulevad seetõttu väiksemad? Madalad ja lapikud nagu muruniidukid? Kas elektrimootor paigutatakse keresse või hoopis ratastesse?

Võidab see, kes programmeerib paremini

Veelgi põnevam küsimus on see, kuidas autod „mõtlemisega“ hakkama saavad. USA kaitseministeeriumi DARPA-agentuuri isejuhtivate autode võistlusel on nähtud imeasju, seega ei tohiks ringrajal valgete joonte vahel tiirutamine olla eriti keeruline?

Kas publik tuleb rajaveerde, kui inimese-masina kombinatsiooni asemele tulevad hingetud ratastega robotid? Miks peaks mind huvitama, kas Whirlpool võidab pesupesemisvõistluse Samsungi vastu?

Ega olegi. Audi on RS7 baasil loonud isejuhtiva sõiduki Bobby. Viimase kahe aasta jooksul on Bobbyt saanud katsetada ka mõned ajakirjanikud, loomulikult kaasreisija rollis. Esialgu on Bobby veel aeglane, näiteks väga keerulisel Ascari ringrajal kaotas ta amatöörvõidusõitja kogemustega lehemeestele kaks kuni neli sekundit umbes neljakilomeetrisel ringil. Samas suudab Bobby hoida ideaaltrajektoori kas või sada ringi järjest. Ta ei väsi ega lase end kõrvalistest asjadest segada, suudab adekvaatselt hinnata olude muutust (kas või rehvide kulumist). Sarnaselt inimesega on ta võimeline pidevalt õppima, aga ei unusta kunagi midagi. On ainult aja küsimus, millal Bobby või mõni tema „liigikaaslane“ hakkab edestama mitte ainult amatööre, vaid ka proffe.

false

Aga tühjal rajal üksi tiirutamine on üks asi. Kui mõelda, et kõrval on veel 19 samasugust robotit, mille tegevuse tõttu olukord pidevalt muutub… Järgmiste käikude planeerimine on juba mitme suurusjärgu võrra keerukam.

Kahjuks ei saa Audi praegust tehnoloogiat robotvõidusõiduautole tõsta. Lisaks mõõtmetele ja massile on ilmselt kriitiliseks teguriks ka voolutarve. Kuna võidusõidu tarbeks sobiva riist- ja tarkvara väljatöötamine tõotab olla äärmiselt põnev katsepolügoon, võib eeldada ka suurte auto- ja tehnoloogiafirmade huvi asja vastu. Mis omakorda lubab loota kiiret progressi.

false

Kodumasinate sport?

Jääb veel puhtinimlik aspekt. Mootorisport pakub ­pealtvaatajatele huvi ikka seetõttu, et omavahel võistlevad inimesed. Isegi täiesti ühesuguse tehnika puhul pigistab mõni juht sellest rohkem kiirust välja kui teised.

Ent kas publik tuleb veel rajaveerde, kui inimese-masina kombinatsiooni asemele tulevad hingetud ratastega robotid? Kas lülitab keegi oma teleka robotite võiduajamist edastavale kanalile? Miks peaks mind huvitama, kas Whirlpool võidab pesupesemisvõistluse Samsungi vastu? Või kas banaanipurustamise maailmameistriks tuleb Philipsi või Boschi blender. Marketroididel saab olema kõvasti peamurdmist, et robotite võiduajamine rahvale „söödavaks“ muuta.

Äkki juhtub nii, et robotid liiguvad üksteise järel hanereas, sest optimeeritud trajektoorid lihtsalt ei võimalda möödasõitu? Kas korraldaja peab programmidesse sisse kirjutama juhuslikult ilmnevad rikked?

Või kuidas vältida meelega korraldatud, õigemini etteprogrammeeritud kokkupõrkeid? Pole ju eriti keeruline välja arvutada, millisesse kohta ja kui tugeva kõksu peab konkurendile andma, et see rajalt välja lendaks.

Järelikult peab kõigil autodel olema korraldajate poolt paika pandud „politseialgoritm“, mis ei lase võistlusmäärusi rikkuda.

Ehk kokkuvõttes on küsimusi esialgu palju rohkem kui vastuseid. Jääme põnevusega ootama, millal hakkavad korraldajad oma kaarte avama. Ja siis juba esimest starti.

Roborace’i eestvedaja on endine Venemaa aseminister

Vormel-E partneriks Roborace’i korraldamisel on investeerimisfond Kinetik, mille juured ulatuvad Venemaale. Kinetiku boss Deniss Sverdlov (37, pildil) asutas 2006. aastal mobiilsidefirma Skartel, mis esimesena Venemaal hakkas pakkuma kiiret WiMAX-andmesidet. 2012. aasta juulis liideti Skartel Venemaa suuruselt teise mobiilioperaatori Megafoniga. Sverdlov määrati täpselt samal ajal Venemaa side- ja massimeediaministri asetäitjaks, ent lahkus sealt juba aasta hiljem, kui hakkas kehtima seadus, mis keelas riigiametnikel omada vara välismaal. Tema 2012. aasta sissetulekuk oli tuludeklaratsiooni kohaselt 131,3 miljonit rubla (tollase kursi järgi umbes 3,3 miljonit eurot).

2015. aasta algul asutas Sverdlov koos ­äripartneritega Inglismaal firma Charge R&D. See ettevõte tegeleb elektri­veokite ja -busside väljatöötamisega ning asub samas hoones (nüüd juba endise) Lotuse F1-tiimiga.