„Mida hobusemehed soovivad!?”

Tekstiilikunstnik Anu Raud (emeriitprofessor, akadeemik) avab nõudlikul pilgul kapiuksi.

„Veini, konjakit, valget viina?”

Ei oskagi selle peale esimese hooga vastata ja Anu toob lagedale pudelikese rukkiviina.

„Selle kinkis mulle Eesti Rukkiselts!”

Ja sätib lauale tillukesed pitsid.

Lööme kõlinal kokku – ratsaretke terviseks!

Omlett ja sibula-tomatisalat on imehead. Kui tõde tunnistada, pole ma kunagi söönud sellist tomatisalatit, mis ühendaks endas kaks omadust. Esiteks: seal on nii palju sibulat!!! Ja teiseks: see on nii hea!!!

Pikk sõit on seljataga, poole üheteistkümnest poole kaheksani teel, mõni tehniline peatus välja arvata. Kolmkümmend kaks kilomeetrit.

Mõnda aega tegeldakse söömisega.

Siis paneb Anu kahvli käest ja vaatab aknast välja.

„Ma kingiksin Rooma Paavstile heameelega vaiba!”

Vaikus. John tõstab juurde.

"Aga ega ju paavstile taskurätikut ei kingi!"
Anu Raud

Anu: „Mul on üks selline, mis sobiks. „Isamaastik”. See on mu praeguse näituse nimivaip.”

Praegu on ERMis Anu suur näitus üleval, mindagu vaatama!

„Seal on taevas ja kuu ja pilveviirud. Eesti maastik, metsatukad, talud ja ristid. Ma arvan, et see sobiks...”

See oleks kallis kingitus.

Anu: „Aga ega ju paavstile taskurätikut ei kingi! President Kersti Kaljulaid pidi siia tulema, siis arutame... Mõni teine valik oleks mul veel.”

Anu paneb mustikate peale mett.

John paneb ka mustikate peale mett. Ja lutsib pärast kõlavalt sõrmi.

Anu: „Mul on tunne, et see oleks Eestile õnnistuseks, kui suur Eesti vaip Vatikanis ripuks.”

Vahepeal on öö. Siis saabub hommik. Riinatiina ja Reemus, sorgus nagu varesed krõmpsutavad koplis.

Kas nüüd sajab kuni reisi lõpuni?

Kell seitse ilmb kopliserva Anu, joonistusplokk ühes, pliiats teises käes.

„Kui hobused juba ise õue peale tulevad, ei saa enam oodata!

Tuleb teha hobusevaip!”

Ja Anu joonistab ja ma hoian vihmavarju.

Joonistuspaber saab ikka niiskeks, aga Anu ei jäta.

Siis paneb ploki kokku, käib toas ära, ja kui saabub, on tal ülisuured ümmargused näkileivad käes.

Need on tal selleks puhuks, et kui päris leib juhtub otsas olema ja keegi ootamatult tuleb.

Riinatiina ja Reemuse meelest pole Anu juurest lahkumsega niipea mingit kiiret.