Utøya terrorirünnaku ohvrite nõustaja: kannatanute vähene vihatunne on üllatav

TOIMETULEK LEINAGA: Utøya saarel toimunu takistab noortel eludega edasi liikumast ka viis aastat hiljem, avaldab Norra terrorirünnakutes kannatanute kriisinõustamisega tegelev Norra kriisipsühholoogia pioneer Atle Dyregrov.

Kirjanik Åsne Seierstad leiab Norra terrorirünnakute (22. juulil 2011 Utøya saarel toimunud veretöös hukkus 69 inimest, enne seda pommiplahvatuses Oslos 8 inimest) ohvrite hilisemat elu vaadeldes, et lein on üksildane teekond. Teie aitate Utøya massimõrva ohvreid peamiselt grupiteraapia abil. Miks?

Utøyal kannatanute pered saavad väga palju tuge sellest, kui kohtuvad sama läbi elavate inimestega. Nende võime üksteist silmapilkselt mõista on hämmastav. Mitmes mõttes saab grupp nende uueks perekonnaks, mis aga ei tähenda, et nad ei vajaks enam nii-öelda tavapäraseid toetusmehhanisme.

Kui hinnata kõike, mida on Utøya järel inimeste aitamiseks tehtud, siis on grupiteraapiad üks suurimaid edulugusid.

Mis selle meetodi saladus on?

Grupivestluse saladus peitub selles, et tunned ennast teistes ära. Grupi­juhtidele anti juhised, kuidas kogunemisi ellu viia ja järgida teemasid, mis on leina eri etappidel tähtsad.

Kõigepealt rääkisime ühes suures ruumis normaalsest reaktsioonist leinale ja kuidas olukorraga toime tulla, eraldi ruum oli mõeldud lastele ja alaealistele. Pärast seda jagati inimesed väiksematesse gruppidesse. Lisaks olid meil eraldi diskussioonigrupid spetsiifiliste probleemidega inimestele, näiteks neile, kes kannatasid magamishäire all, või teismelistele. Andsime neile eneseabistrateegiaid.

Norra kui ülim heaoluriik tundus sellise kohutava terroriakti toimumiseks viimase paigana maa peal.

Nõus.

Ometi see toimus. Olete oma elus näinud väga paljusid kriisikoldeid. Kas Utøya ohvritega tegelemisel oli midagi, millega te ei olnud varem kokku puutunud?