Pikkade hüpetega tormas minu poole mitu koera. Lubja Vaiket polnud kuskil näha. Lepakose pilpalossid – kaigastest, palkidest, ritvadest, kõrgeim kaheksameetrine – mõjusid hirmutavalt. Kuskil oli tsemendi sisse laotud klaasikildudest mosaiik. Ühel hoonel oli sein särava plekiga üle löödud. Kuskil oli ukse moodi koht, sisse ei julgenud minna, mine tea, kust Vaike välja kargab. Kõikjal redelid ja redelid.

Ja kuskil kõrge rohu sees oli köögiviljapeenar ja lõkkease ja pada.

Keegi külanaine andis nõu – ooda­ke veidi, ta tuleb bussiga Tallinnast.

Buss tuligi, peatus teeotsas, välja astus käbe väike naine. Hele mantel, vildist müts peas nagu seen.

Mõlema käe otsas ämber, mille sisu – kartulikoored, mis haisesid hapukalt – ta ladinal koerte ette kallas. Hakkas kohe lobisema, nagu oleksime ammuilma tuttavad.

Lepakose metsaalune oli ülastest valge. Oli maikuu 1992.