Dia de Muertos on Mehhiko traditsiooniline püha, kus ülistatakse maisest elust lahkunuid. Tegemist on iidse traditsiooniga, mille juured ulatuvad hispaanlaste vallutusaja eelsesse perioodi.

Surnute päeva tähistasid maiad, inkad ja asteegid. Tolle aja rituaalides kasutati surnute pealuid kui trofeesid ning nendega viidi läbi erinevaid rituaale, sümboliseerides surma ja taassündi.

Asteekide päikesekalendris langes surnutepüha üheksandale kuule, augusti algusesse, ning kestis terve kuu. Pidustuste algne tähendus seisnes laste kui elu tähistamises ja lahkunute mälestamises. Seda kõike jälgis kiivalt kullast Mictecacihuatli kuju, mida tuntakse kui surma naist.Tänapäevastel pidustustel näeme tänavatel ja altaritel katoliiklikke elemente ning kohati isegi modernsemat lähenemist surmale. Inimesed on pidurüüs ning kannavad maalinguid, pealuud on endiselt au sees – neid leidub kõikjal.15. sajandil vallutasid hispaanlased Ameerika ning olid hämmeldunud indiaanlaste paganlikest praktikatest. Püüdes paganaid katoliku usku pöörata, lükkasid nad surnute päeva tähistamise esialgse asemel hoopis novembrisse, samale ajale, kui katoliku maailm tähistas pühakutepäeva ja hingedepäeva. Viimane on levinud ka luteri kirikukalendris.

Traditsioonide kohaselt peetakse surnute päeva Mehhikos kahel järjestikusel päeval. 1. novembril tähistatakse pühakutepäeva, mil pidustustele saabuvad usutavasti laste hinged, ning 2. novembril, kui saabuvad täiskasvanute hinged.

Surm kui värav kõiksusesse

Surmal on kultuuris keskne koht. Hispaania inkvisitsiooni eelsel ajal uskusid inimesed, et maapealsele elule järgneb elu surnute maailmas, kus hakkama saamiseks on vaja tarvilikke vahendeid ja toitu. Sellepärast kujunesid välja rituaalid ja tseremooniad, mis tekitasid paljudes hirmu ja segadust ning ka imetlust ja umbusku.

Pidustuste keskmes on erinevad altarid, kus toimuvad rituaalid peegeldavad mehhiklaste hoiakuid surma suhtes allegooriate ja rituaalide kaudu.

Altarid ja nende tähendus

On piirkondi, kus suhtutakse surnute päeva tähistamisesse tõsisemalt ning esimesed altarid tekivad tänavapilti oktoobrikuu lõpus. Perekonna uskumuste kohaselt on surnutele pühendatud altarid astmelised – kahe-, kolme- või seitsmeastmelised.

Tänapäeval leidub enim kaheastmelisi altareid, mis sümboliseerivad maad ja taevast. Kolmeastmelised altarid maad, taevast ja allilma ning seitsmeastmelised altarid ülistavad kõiki seitset sammu, mida hing peab läbima, jõudmaks täieliku õndsusesse. Altari astmeid loetakse ülevalt alla.

Igal astmel on oma kindel tähendus ning esemed, mis sinna asetatakse. Kõige kõrgemale trepiastmele paigutatakse perekonnale oluline pühak. Teine aste on mõeldud hinge puhastamiseks, kolmandale astmele asetatakse sool, mis on puhastamise sümbol. Neljandal astmel on olulisel kohal leib, mida kasutatakse toiduks ja rituaalsetel tegevustel. Viies aste on surnu lemmikpuuviljadele ja -lauanõudele. Kuuendale astmele asetatakse lahkunute fotod ja viimasele astmele lilled, pähklid ning puuviljad.

Igal elemendil, mis altarile asetatakse, on oma roll ja tähtsus. Copal – traditsiooniline mehhiko puskar, mis on villitud agaavist, sümboliseerib hinge puhastust. Kaar, mis kõrgub üle esimese astme ja on kaunistatud lilledega, sümboliseerib ust elavate ja surnute maailma vahel. Mõnel pool peetakse seda kaheksandaks astmeks, mis tuleb läbida, jõudmaks püha õndsusesse (Mictláni).

Küünlad ja leek sümboliseerivad valgust, mis saadab lahkunut tema teel. Samuti tähistavad mõningates kogukondades küünlad perekonna igat lahkunut.

Foto: Staatus

Armuananid lahkunutele

Pidustuste esimesel päeval asetataksegi altarile küünlaid ja valgeid lilli. Järgneval päeval lisatakse veel lilli ning pakutakse surnutele klaasi vett. Kolmandal päeval asetatakse altarile seesamiseemnetega sai, seejärel hooajalised puuviljad nagu mandariinid, apelsinid, õunad jms. 1. novembril lisandub magus – šokolaad ja kõrvitsad. Pidustuste kõrghetkel, 2. novembril asetatakse altarile lahkunu lemmiktoitu, tekiilat, mezcal’i ja õlut.Värske vesi, mis asetatakse altarile, sümboliseerib elu. See on tegelikult mõeldud kaugelt rändavatele külalistele kustutamaks janu. Sool on väga oluline sümbol. Hoolitseb selle eest, et ringi rändavate hingede tasakaal ei saaks rikutud.

Seesamiseemnetega leib on mitmetähenduslik. Ühelt poolt sümboliseerib see Kristuse risti, teisalt tähendavad seemned nende hingede pisaraid, kes ei ole teispoolsuses rahu leidnud.

Haudade külastamine

Surnute päeval on väga oluline külastada lahkunute hauaplatse. Teha need korda ning sättida sinna lilli ja küünlaid. Mitmel pool on hoopiski tavaks altari asemel asetada lahkunutele mõeldud armuannid hauale ning veeta seal üheskoos perekonna ja lähedastega öö, mis möödub palvete, söögi ja muusika saatel.