Natalja Mizerova: ravi lahutamatu osa on teadmine, et tugi on olemas

Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkuskliiniku psühholoog

HIV-i nakatumisest teada saamine on ennekõike suur šokk. Šoki sümptomiteks on teadvuse muutused, tunnete ja otsustusvõime puudumine. Nakatunul muutub aja tunnetamine, ta elab nagu unes. Osa tabab paanika ja hüsteeria, teisi masendus ja apaatsus. Selline ebareaalne ja segane olukord tegelikult kaitseb inimest. See, kui kaua selline olukord kestab, sõltub terviseseisundist, iseloomust ja sellest, kuidas inimene tavalises stressiolukorras käitub.

Kohe alguses on oluline tunded ja emotsioonid läbi elada ning nendest rääkida.

Enne kui jõuavad kohale adekvaatsed küsimused, kerkivad mälust üles kõik teised negatiivsed assotsiatsioonid, mis on salvestatud märksõna HIV alla. Tekivad küsimused: miks mina, mille eest, kuidas edasi elada ja loomulikult – kui kaua?

HIV-i maine teeb oma töö. Nii nagu inimene ise on pidanud HIV-i teistsuguste inimeste saatuseks, tekib nüüd hirm, et sugulased ja sõbrad
sinuga enam ei suhtle ning häbenevad sind, sest oled nüüd teistsugune. Hirm tugevdab ärevust ja frustratsiooni. Seoses sellega muudab HIV-positiivne oma käitumist, mis tihti viib depressioonini. Inimene võib käega lüüa, loobuda ravist ja eitada haiguse olemasolu.

Tugev eitamine

HIV-positiivsetel on sageli raske oma haiguse olemasolu tunnistada ja sellega leppida. Kui viirus avastatakse varakult, ei ole enesetundel midagi viga ega teki tavalist haige olemise tunnet.

Inimene valib eitamise tee – kui “ei ole haigust”, ei pea ka võtma ravimeid, arsti juures käima ja teistega sellest rääkima. See võib alguses aidata stressiga toime tulla, aga mida aeg edasi, seda rohkem tunnistatakse, et sellise välise kihi all viivad hirm, häbi ja süütunne tegelikult masendusse.

Kriisi neli etappi

Kriisi etapid on šokk, reaktsiooni-, käsitlemis- ja ümberorienteerumise etapp. Kui esimesed kaks etappi on möödas, saabub käsitlemisetapp. Siin saadakse aru, et HIV-positiivse diagnoosi saamisega elu veel ei lõpe. Kuna emotsionaalne olukord on ikka ebastabiilne, võib väike stress viia tagasi reaktsioonietapile. Need kaks perioodi võivad aastaid kesta. Oluline on, et igal etapil saab inimene toetust lähedastelt, meditsiinitöötajatelt ja psühholoogilt. HIV-ravi lahutamatu osa peab olema teadmine, et inimene ei ole tõrjutud ja üksi ning teda toetatakse.

Teadvustumine, et HIV-diagnoos jääb elu lõpuni, ei tule kindlasti kohe. Diagnoosiga leppimine ei tähenda allaandmist, sellega aktsepteeritakse ennast sellisena, nagu ollakse. Alles haiguse teadvustamisega leitakse jõudu paraneda ning taastada elu ja suhteid. Siis tulevad ka uued unistused, ideed ja saavutused. Elu läheb edasi.